/nginx/o/2021/09/10/14058973t1h9aa5.jpg)
Tänavune Fotokuu biennaali põhinäitus «Intensiivsed paigad» kannab endas meeldivalt igavest sügismeeleolu, suhestudes samal ajal Tallinna linnaruumi ja eri riikide tööstuspärandiga. Samas on omamoodi kurb ja ilus pealt vaadata, mismoodi lagunev maailm valmistab ette inimjärgset ajastut. Siin on üleval väga kaunid ja mõjuvad teosed, kuid õhku jääb rippuma ka midagi ebamäärast.
«Intensiivsed paigad» on pihustatud mööda linna eri kohtade vahel laiali, mis teoorias peaks tähendama seda, et näitusepaikadest (Viru hotellis olev Madlen Hirtentreu loodud performance «Lugupeetud Mängutoos» või Kopli rahvamajas nähtav Jasmina Cibici video «Lammuta ja ehita uuesti» jt) saavad erinevad üksused, kaunid monaadid või lülitused, mis ühes suures linnakujulises elektrikiibis üksteisega ühenduses on. Biennaal komplitseerib nõnda iseenda ruumilisi piire.
Praktikas aga tähendab see, et iga näitusekülastaja läheb väljapaneku asemel omamoodi aaretejahile ning igaühe vastav näitusekogemus hakkab sõltuma paljudest faktoritest, mis pole alati tingimata nende endi teha. Kui vaadata näituseosa Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi hoones (mis on tegelikult ju samuti paigana üsna intensiivne), võib esimese asjana tõdeda, et fotosid on siin üsna vähe. Kuid sellest pole hullu, biennaal ongi tegelikult laiemalt kaasaegse kunsti festival ning sisaldab väga erinäoliste rahvusvaheliste kunstnike teoseid, mis kõik üksteist hästi täiendavad.
EKKMi hämarale näitusealale sisenedes kuuleb saalis mõnusat undamist. See on tume, rusuv ja väga meeldiv. Undamise taustal muutub tajutavaks ka teatav industriaalne, kummituslik atmosfäär.
/nginx/o/2017/01/26/6280385t1h8ece.jpg)