Kanarbik aitab kõrvetiste vastu

Kanarbik (Calluna vulgaris) on kanarbikuliste sugukonda kuuluv igihaljaste väikeste lehtedega 40–50 cm kääbuspõõsas, mis õitseb lillakasroosade õitega. Õied on väikesed, umbes 4 mm kellukad, neid on varrel palju. Kasvab hästi valgusküllastel aladel, liivikutel, metsaservadel, nõmmedel, raiesmikel. Kanarbikul on kirbesood meenutav lõhn ja maitse.

Eestis on suurimad kanarbikuväljad Aegviidu lähedal Jussi mägedes, endise sõjaväepolügooni aladel. Kanarbik elab üle metsaraied ja metsatulekahjud ning taastub kiiremini kui teised taimed. Ilutaimena müüakse meil aianduspoodides eerikaid, kuid neil pole raviomadusi.

Korja õitsemise alguses

Kanarbikul on maohapet neutraliseeriv, mikroobi- ja põletikuvastane, vett väljutav, rahustav toime. Kanarbikuteed ja -tõmmist on kasutatud ülihappesusega gastriidi, refluksi, eesnäärme suurenemise, reuma, podagra ja radikuliidi vastu, neeru- ja sapikividest vabanemiseks, neerude puhastamiseks. Rahustava teena sobib kopsupõletiku ja külmetuse ravis, välispidiselt (jahutatud tõmmis) silmapõletiku, stomatiidi ja nahapõletiku korral. Reuma- või radikuliidihaige on saanud abi vannidest või kuumadest mähistest.

Kanarbikku korjatakse õitsemise alguses, kui õitsvaid latvu murda või lõigata. Kuivab 30–40 kraadi juures, ka toas või varjualuses, kui õhukese kihina laiali laotada. Kuivanud taimel rabistada või sõeluda lehed ja õied varte küljest, säilitada õhukindlas pakendis.

Tee jaoks valada 1 sl taimepuru üle keeva veega, lasta tõmmata 15–30 min. Juua enne sööki, ka hommikul ja õhtul, kui on maovaevused. Eesnäärme suurenemise ja sapikivide korral juua lonkshaaval päeva jooksul 1–2 tassi päevas.

Kanarbikul puuduvad kõrvaltoimed, seega võib teed juua iga päev, ka pärast haigust organismi turgutamiseks, näiteks pärast köha ja kopsupõletikku.

Hea meetaim

Kanarbiku õied sobivad toidu ja pidulaua kaunistamiseks, keeksidesse, muffinitesse. Keskajal kasutatigi kanarbikku õllepruulimisel, hiljem asendas seda humal.

Talvel on kanarbik põtrade, hirvede ja metssigade jaoks tähtis toit. Seda on kasutatud ka kariloomade söödana ja allapanuks. Noori võrseid ja seemneid söövad haned. Kanarbikust toituvad paljud liblikaröövikud. Kanarbik peab hästi vastu karjatamisele – loomade poolt ära söödud taimeosad kasvavad tagasi.

Kanarbikku kasvatatakse ilutaimena, millest on aretatud mitmeid sorte: ‘Beoley Crimson’ (karmiinpunane), ‘Boskoop’ (helepunane), ‘Cuprea’ (vasekarva), ‘Firefly’ (sügavlilla), ‘Long White’ (valge).

Kanarbik on Norra rahvuslill. Eestis on usutud, et kui neiu leiab valge kanarbiku oksa, saab ta sel aastal mehele.

Kanarbik on väga hea meetaim, mesinikud viivad kanarbikumetsa oma tarud, et saada väärtuslikku kanarbikumett. Kanarbik on meie üks rikkalikuma nektarihulgaga taimi. Õitsvad kanarbikud kasvavad massiliselt koos, igal puhmal sajad õied, mis teeb neist hea meekorjeala.

Nii et kui metsast seeni ei leia, tasub korv kanarbikku täis korjata.