:format(webp)/nginx/o/2021/08/30/14035673t1hc780.jpg)
Rein Lang ja Väino Koorberg vaatasid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» tagasi möödunud ajakirjandusnädalale. Ei saanud presidendiotsingutest mööda nemadki, kuid rääkisid ka vabadustest ja vastutusest, Postimehe juhivahetusest ning Eesti Päevalehe ja Levila artiklisarjast Eesti kiriku kohta.
Lang heitis ette, et ajakirjanduses on presidendivalimiste puhul tekkinud mitu ajakirjanduslikku müüti. Esiteks ei vasta tema hinnangul tõele, et valimistel on ainult üks kandidaat. Asjaolu, et riigikogus läks hääletusele ainult Alar Karise nimi, on kujunenud riigiõiguslikel põhjustel, aga arvestatavaid kandidaate on olnud ja on ka täna Langi hinnangul teisigi.
Teiseks tõstis ta esile müüdi, et neist inimestest ei teata mitte midagi. Kui ajakirjanduse sulest tuleb selline karjatus, siis tema tahaks alati vastu küsida, kelle asi see siis on, et me teaksime inimeste kohta üht-teist.
Koorberg mõtiskles, millest peaks ajakirjandus lähtuma, kui presidendivalimiste kord näeb ette vaid kandidaadi kandidaate. Toompeal toimus küll iludusvõistlus, kus enne käidi suure hooga osalejat veenmas, aga siis vaatas üks erakond, et kits on liiga paks, teine, et liiga kondine ning kolmas, et suhtumine samasooliste abielusse ikka ei kõlba.
«Tegelikult mulle tundus, et kogu see protsess on selline, et ega väga keegi enam ei taha,» märkis ta. Talle meenus Siim Kallas, kes eelmiste presidendivalimiste ajal tulistati auklikuks ning kes seejärel andis pahase intervjuu, kust kumas läbi ei-iial-enam suhtumine. Talle on jäänud mulje, et päris mitmel on olnud sama tunne, et protsessi uuesti läbida ei taha. «Kas selles on süüdi ajakirjandus, kas selles on süüdi erakonnad ja kogu erakondlik poliitika või selles on süüdi meie presidendivalimiste korraldus ja põhiseadus?»
Lang meenutas, et vaidlus valimiskorralduse üle tekkis juba 1991. aastal ning kulminatsioonini jõudis see aasta hiljem. Toona jäi peale seisukoht, et presidendi valib riigikogu. Arvati, et valimiskogu läheb vaja vaid erandkorras. Kuna praegu on presidendi valimise kohustus riigikogul, siis kõik senised presidendikampaaniad ei loe. 2016. aastal küll prooviti viia protsessi rahvale lähemale, aga see katse kukkus läbi.
Lang argumenteeris, et kui on vaja leida koalitsiooni ja opositsiooni enamuse ühine kandidaat, siis seda ei tehtagi telekaamera valguses või koosolekul. «Tänasel päeval, kui Henn Põlluaas tuuritab mööda Eestit, siis see on ju tegelikult küüniline valmiskampaania kohalike omavalitsuste volikogude valimisteks,» märkis ta.
Koorberg ütles vastu, et küünilise kampaaniana nägid mitmed ajakirjandusväljaanded ka seda, kui Kersti Kaljulaid kutsus omavalitsusjuhte roosiaia peole. Ta arutles, et kui kandidaadid andsid oma seisukohtade kohta ümmargusi vastuseid ning erakonnad saatsid kohumiste tulemustest välja erinevaid signaale, siis mida see tähendab. «Kas see kõneleb lõpuks sellest, et presidendi ametist on saanud samamoodi poliitilise kauplemise, poliitilise diilitamise objekt. Tegelikult ma ei saagi aru, mille üle seal vaieldakse, mille üle diili tehakse,» kirjeldas ta.
Lang tõi esile, et paljudes teistes riikides valitakse president parlamendis ning see ei pane ühiskonda niimoodi võnkuma nagu Eestis. Siin on aga tema kirjelduse järgi tekkinud arusaam, et president on väga suur ülemus, kellest väga palju sõltub. Eesti presidendid ise on olnud varmad kasutama neid võimalusi, mis neil on: pidada aastas kaks programmilist kõnet, kus saab anda suuniseid või hurjutada neid inimesi, keda on rahvas otse valinud.
Seetõttu ongi tekkinud Langi hinnangul presidendi institutsiooni ülepolitiseerimine. Ametikandja isik ei peaks tema sõnul pälvima nii palju tähelepanu. Võib minna sama teed kui soomlased, kes otsustasid rahvale ühe isiku otsevalimise anda vaatamata sellele, et presidendil palju võimu ei ole. Lang kardab siiski, et põhiseaduse muutmine presidendi otsevalimiste korraldamiseks on nagu Pandora laegas: üht punkti mindaks muutma, kuid sellega tuleks igasuguseid ettepanekuid presidendi võimu tugevdamiseks.
Koorberg tõi esile, et seoses uute koroonapiirangute kehtestamisega oli eelmisel nädalal ajakirjanduses palju arutelusid põhivabaduste piiramise teemal. Talle tundus, et õiguskantsler Ülle Madise pidas praktiliselt ühemehesõda, kui ta korduvalt rõhutas põhiõiguste kaitsmise vajadust.
Koorbergi hinnangul oli kõige markantsem näide sellest, kui kergekäeliselt ollakse valmis oma põhiõigustest loobuma, terviseameti idee lubada edaspidi valimiskasti juurde vaid vaktsineerimispassi ettenäitamisel. Valimisteenistus lükkas küll idee kohe tagasi, aga juba selle esilekerkimist pidas Koorberg tõsiseks terviseameti kommunikatsiooniäparduseks.
Eelmisel nädalal tulid avalikuks terviseameti ülessoojenenud külmlao uurimise järeldused, mis sai uurimiskomisjoni juhilt Taimar Peterkopilt nimetuse kobarkäkk. Lang märkis, et riigil ei peagi olema kõikide asjade kompetentsi. Tundmatus valdkonnas koperdamise ja uute ametnike palkamise asemel võiks tellida kompetentsi erasektorist. Tema absoluutselt ei poolda mõne poliitikategelase seisukohta, et nüüd tuleb hakata tõhustama riiklikku kompetentsi.
Koorberg leidis, et ühiskonna õiglustunde jaoks on siiski vajalik, et keegi vastutaks. Kui kusagil mujal vastutajat ei ole, siis on selleks minister. Kui minister ei vastuta, siis teeb seda peaminister. Lang küsis vastu, et milline minister: kas eelmine või üle-eelmine, kes kogu süsteemil laskis vohada. Koorberg sõnas, et küsimus on praegustes, sest vaktsiinid läksid hapuks praeguse ministri ja praeguse peaministri ajal.
Lang tahaks, et teemat arutletaks laiemalt ehk tema ootab sellise poliitilise jõu esiletulemist, kes lõpuks ütleks, kas ikkagi riik peab vedama inimesi üle lahe Saaremaale või pumpama raha rahvuslikku lennufirmasse. Riigikapitalismiga ei purjeta tema hinnangul kaugele.
Eelmisel esmaspäeval teatas Postimees Grupp, et senine juhatuse esimees Andrus Raudsalu lahkub oma kohalt ning tema asemel hakkab kontserni juhtima senine Apollo TV juht Toomas Tiivel. «Kurjad keeled on natukene sahistanud, et eks põhjus võib olla selles, et Postimees olla digitellimuste numbri osas konkureerivale kontsernile pisut alla jäämas ja peab tugevasti järele võtma,» ütles Koorberg.
Digitellimuste tähtsuse tõttu teatas Eesti meedialiit, et nad hakkavad digitellimuste arvu avaldama igas kvartalis ning teevad seda täpselt kirjastuste kaupa, mitte enam kõikide liikmete kogunumbrina. Koorberg tõi välja, et digitellimuste arv Eestis kasvab. Ta loetles, et juunis oli Õhtulehe kirjastusel 16 102, Ekspress Meedial 69 082, Äripäeval koos teemaveebidega 24 123 ja Võrumaa Teatajal 954 digitellijat.
Lang täiendas, et oluline on ka tellimuste kasvu kiirus. Näiteks Ekspress Meedial oli aprillis ligi 61 000 tellijat, mis kahe kuuga kasvas kaheksa tuhande tellimuse võrra. Kui Postimees hakkab sellele alla jääma, siis on tema sõnul omanikul igati õigus öelda, et gaasi tuleb anda.
Saatejuhid lugesid eelmisel nädalal Eesti Päevalehes ja Levilas avaldatud artiklisarja Eesti kirikust. Lang tunnustas, et ajakirjandus võttis teemat käsitleda. Koorberg märkis, et ta kujutas ette, kuidas kirikuvalitsuses oli süngeid kulmukergitusi. Samas tema pole nii põhjalikku vaatlust kiriku ellu oma hea ja halvaga varem lugenud.
Lang luges artiklitest välja hirmu õigeusu kiriku ees. Mitmes kohas oli välja toodud, et luteri kirik kakleb omavahel, samal ajal kui õigeusk õilmitseb. Millegipärast oli tähelepanuta jäänud, et Eestis suhteliselt kõige kiiremini kasvav kogudus on katoliku kirik. Tuleb loota, et uuriv ajakirjandus jätkab, sest evangeelse kiriku kinnisvaraärist on Langi sõnul veel palju kirjutada.
Kuula saadet siit!
/nginx/o/2022/03/07/14411685t1h17ec.png)