ARVUSTUS ⟩ Neil ehetel pole sugu

Silmamunade kujuga robustne kaelakee-kett, pärlitest tehtud bling’jad hammastesõrmused ning muu hulgas veel miski, mis näeb välja nagu raseda naise (suure kõhu) hõbedane turvis, mida silmitsedes jään ülemeelikult mõtlema, et tahaks seda hea meelega mõne end meheks määratleva-mõtleva inimese «seljas» näha. See on ju ometigi aksessuaar-ehe! Ning miks ka mitte? Pärides kunstnikult hiljem meili teel, kas selline mõte passiks tema kunsti ja ehetega kokku, vastab Niilo: «Minu ehetel pole sugu.»

Kui teiste sürreaalsemate – ja ehk rohkem «unisex» ehk siis eri sugupooltele sobivate – ehetega kõlabki see statement üsna hästi ja probleemivabalt-libedalt kokku, siis rasedus on ju ometi miski, mis seostub ikkagi (veel) naistega. Aga seda enam tahaks näha seda meest, kes julgeks endale seda praegu selga ajada – eriti veel Eestis! Sellisega julgeks ehk isegi luurele minna... Tulevikus saab kõrgtehnoloogia abil rasedusest nagunii ka mehele osaks saav kogemus – seni aga on võimalus ehtida end ja harjutada Niilo tehtud raudrüüga...

Kunst ja selle rakendus

Ehtekunstniku teosed on presenteeritud näitusel sedasi, et ripuvad seinast välja ulatuvate kipskujudest kehaosade – käte, sõrmede, jalgade, varvaste – peal(t). Suurem osa ehetest meenutab (või on inspireeritud) inimese anatoomia(s)t-bioloogia(s)t, näheski välja nagu inimese päris silmad või hambad. Kipskujud ja nonde peal rippuvad ehted on justkui keha kasvatavad kehad, luues sedasi groteskse kehakuju ja kujundi. Üks kehaosa pungub. Teisega. Inimese anatoomia ja bioloogia lüüakse kui mitte täitsa äraspidi, siis ikka väheke nihkesse, diagonaali, uppi ja kaldu. Pehme «poliitiline» hoiak või suunitlus on siin loomulikult samuti töös. Kuigi «Hellad kohad» on näitus, mis võib parimal juhul devalveerida isegi sugu kui sellist, ei varja see sugugi ka oma kommertslikkust, selle taotlust.

Niilo ehted, olgugi et lähtestuselt eksperimentaalsed, püüavad pilku pigem popkultuuri sädeleva pealispinna kui sotsiaalkriitilise provokatiivsusega. Tegelikult ei paku Niilo näituse külastajale niivõrd «tugevaid» ühiskondlikke positsioone, kui teen seda mina selles arvustuses – seda võib julgelt kaema minna igasuguse poliitilise kompassiga (või kompassita) inimene! Ehted tunduvad olevat kunstniku jaoks mingis plaanis ikkagi kuldne kesktee, aga ehk heas mõttes ka kompromiss.

Inimese anatoomia ja bioloogia lüüakse kui mitte täitsa äraspidi, siis ikka väheke nihkesse, diagonaali, uppi ja kaldu.

Näituse kontseptuaalset taotlust tutvustava paberi-bukleti pealt võib välja lugeda, et Niilot köidavad «väikesed ja kantavad arhitektuursed ja skulpturaalsed vormid». Autori huviks ja eesmärgiks on kunst, millel on ka konkreetne «rakendus». Algselt tegutses Niilo moe- ja disainivaldkonnas, kuid ühel hetkel liikus nüüdisaegsete ehete ja aksessuaaride loomise juurde: «Nii et ma löön kaks kärbest ühe hoobiga: mul on tung kunsti järele, kuid samal ajal ka mingi häbi ja igavene küsimus selle kasulikkusest. Siiani vastavad ehted mõlemale vajadusele suurepäraselt.»

Teema, mis näitust ilmestab ja on selle algatajaks-sünnitajaks, on enesearmastus ja -aktsepteerimine.

Elades neoliberaalses ja ülimalt fotošopitud klantspildimaailmas, kus naised peavad olema äratuntavalt naised ja mehed mehed, kus bioloogia on jumal, mis määrab ära nii inimese soo kui ka sellest johtuva saatuse, kus meid igapäevaselt pommitatakse piltidega konventsionaalselt ilusate ja siledaks lihvitud-lihavate avataridega, tekib tõesti küsimus: kuidas sellesse maailma ja noisse kitsaisse raamidesse mitte sobitudes end omaks võtta? Kuidas elada ühiskonnas-ühiskondades, kus sotsiaalne ulatuvus on garanteeritud vaid teatud mudel(e)isse surutud või hoopis sinna valatult sobivatele inimestele?

Enesearmastusest ja ilust

Niilo aksessuaare vaadates ja/või kandes sellele küsimusele tõenäoliselt rahuldavat vastust ei saa ega peagi saama – küll aga näeb nii mõnigi näitusel nähtud ehe ja aksessuaar sedamoodi välja, nagu polekski looja inimkäsi neid väga puudutada-muljuda, mingisse kindlasse vormi mudida tahtnudki. Neile on jäetud piisavalt ruumi ja vabadust vormuda iseenda kummaliseks ja kummastavaks versiooniks: «Selle asemel, et võidelda oma ebatäiuslikkusega, ma pigem võitlen oma töödes sellega (laiemalt – toim),» ütleb kunstnik.

Tahaks siiski loota, et ükspäev pole sellist asja nagu eba- ega ka täiuslikkus olemas. Või vähemalt ei hinda me ei inimesi ega ka näiteks ehteid selle järgi kui «täiuslikud» nad niinimetatud tüüpilise ilu standardite järgi on. Sest tuleviku maailmas on piirid poorsemad: polegi olemas «tüüpilist». Sestap pole ka «täiuslikku».