Suri teenekas diplomaat Märt Piiskop

1990. aastate alguses kutsus toonane välisminister Lennart Meri Piiskopi koos teiste noortega looma Eesti välis- ja konsulaarteenistust.

Ta oli esimene kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor. 1990. aastatel töötas ta välisministeeriumi juriidilises osakonnas ja osakonna juhatajana, edasi konsulaarosakonna juhataja, EV Peterburi peakonsuli, ministeeriumi nõuniku ning aastatel 2000–2002 konsulaarosakonna peadirektorina.

Aastatel 2002–2005 oli ta Lissabonis Eesti charge d’affaire’i ehk esinduse juhi rollis. Piiskop on hiljem täitnud mitmeid eriülesandeid, kus lisaks diplomaatilisele kompetentsile on vaja olnud ka leidlikkust ja sihikindlat tegutsemist.

Teda teati kui ammendamatu energiaga ja väga järjekindlat tegutsejat, kellele võib usaldada väga raskeid ülesandeid. Eesti Vabariigi taastamise järgsel esimesel pooleteisel aastakümnel olidki riigi toimimiseks esmatähtsate seaduste loomine ja rahvusvahelistele suhetele kindla aluse rajamine sageli erakordselt keerulised, kannatlikkust ja leidlikkust nõudvad tööd. Nendeks töödeks sobis ta oma energilisuse, sirgjoonelisuse, eruditsiooni ja väga hea ühiskondliku vaistuga väga hästi.

Ka pärast aktiivsest teenistusest lahkumist oli ta toeks oma diplomaadist abikaasale ning täitis vajadusel erakorralisi ülesandeid. Neist tuntuim on Eesti kaitseväelase Araabia Ühendemiraatidest vabastamise operatsioon.

Märt Piiskopist jääb puudust tundma suur sõpruskond nii kodu- kui välismaal. Kahest abielust jäi teda leinama kuus last ja Eesti ÜRO esinduses töötav abikaasa Anneli.