Koer võis surra loomaarsti ravisüsti tõttu

«Ta oli meil maal karvane ukselukuke,» meenutab Raido Malmiste oma koera, kes oleks saanud 5. veebruaril kolme aastaseks. «Autoga koju sõites lasime signaali, ta jooksis alati vastu ja oli sellise sõbraliku näoga nagu naeraks.» Pere lemmiku tervis muutus aga paari nädala eest väga kehvaks.

«Ta hakkas ennast kratsima ja kõigepealt me mõtlesime, et tal on kirbud – tegime kirburavi, kuid sügelus ära ei läinud,» meenutas Malmiste. «Siis hakkas karvatuuste tulema, mistõttu hakkasin asja uurima ja sain teada, et see võib olla tõsisem haigus, ilmselt rebaste kärntõbi.»

Mõistnud, et sellise haigusega omal jõul hakkama ei saa, kutsus Tartumaal Alatskivil elav Malmiste järgmisel hommikul, 20. jaanuaril, kohaliku veterinaararsti Mihhail Luppa.

«See käis jõle kähku – ukselt kaugelt vaatas, et karvad langevad ja ütles, et tema on ravinud neid palju kordi ning tegi süsti ära,» rääkis Malmiste. Arst kasseeris 25 eurot.

Malmiste meenutas, et järgmisel päeval paistis koera tervis viletsam kui enne. Suhelnud teiste loomaarstidega sai selgeks, et Luppa oli süstinud ravimit, mille toimeaine on ivermektiin.

«Paraku on kolli ainuke koeratõug, kellele seda ravimit anda ei tohi. Ma ei kujuta ette, kuidas loomaarst ei saa sellist asja teada,» ütles Malmiste. Et olukord oli kehv, viis omanik looma 25. jaanuaril Eesti Maaülikooli loomakliinikusse.

«Seal teda tilgutati, aga protsess jõudis ajju ja funktsioonid hakkasid üles ütlema. Lõpus kadus tal neelamine ära ja pandi toitmiseks sond,» rääkis Malmiste. «See sai tal üks päev olla ja ta suri 2. veebruari hommikul.»

Juba siis, kui koer oli kliinikus ravil, uuris Malmiste Luppa käest, et kes maksab ravikulud. Veterinaararst olevat süüd eitanud. Ent kui Malmiste kaebas veterinaar- ja toiduametisse, olevat seejärel Luppa oma viga tunnistanud ning maksnud ära kliinikus kulunud 485 eurot.

«Meil oleks õigus nõuda temalt ka koera ostmisraha, mis oli 8000 krooni, aga me ei taha rohkem selle inimesega mitte mingisugust kontakti pidada,» ütles Malmiste, kelle sõnul ei ole tema ise ega ta pere kaotusest veel üle saanud. Kõige raskem olevat lastel.

«Kõik on senimaani pisarates, aga kuidagi peab eluga edasi minema,» sõnas ta.

Alatskivi veterinaararst Luppa süüd siiski omaks ei võta. Ta rõhutas, et töötab rohkem kui 30 aastat loomaarstina, on seda ravimit ka varem kasutanud ja niimoodi pole ravi ühelgi korral lõppenud.

«Koer suri ära, aga põhjust ei tea, sest polnud ei lahangut ega uuringut,» ütles ta. Luppa lisas, et ivermektiin kaob organismist 36 tunni jooksul. «Aga tema viis koera kliinikus nädal aega hiljem. Võibolla on tegu mõne teise haigusega?»

Luppa lisas, et ta juba maksab koera ravi eest suure summa, praktiliselt oma kolme kuu palga.

«Mul on küsimus – miks ta viis koera kliinikusse? Seal annavad nad teist ravi. Nad annavad antibiootikume ja tramadooli, mida ei ole vaja üldse teha,» kritiseeris loomaarst kliiniku tööd.

Eesti Maaülikooli loomakliiniku väikeloomakliiniku peaaarst Kristel Peetsalu kinnitas, et koer toodi sinna ning suri võimaliku ivermektiini mürgistuse tõttu. Ta lisas, et edasi menetleb juhtumit veterinaar- ja toiduamet.

Veterinaar- ja toiduameti loomakaitsebüroo juhataja Tarmo Serva kinnitas, et amet sai kaebuse ja sellega tegeletakse, mistõttu rohkem praegu öelda ei saa.

Tema sõnul tuleb selliseid kaebusi aastas 1-2.

«Väga paljudel juhtudel leiavad need lood ise lahenduse, leitakse kompromiss,» sõnas Serva. Sanktsioone võib Serva sõnul määrata Eesti Loomaarstide Ühingu juures loomaarstide aukohus ja määruse järgi võib kokku kutsuda loomaarsti töö vaidlustamise komisjoni.

«Need on institutsioonid, mis lõpliku otsuse teevad,» ütles Serva. «Kui selgub, et loomaarst on süüdi ja seda pahatahtlikult teinud... Siis näiteks Jõgeval oli juhtum, kus loomaarstil võeti litsents ära. Aga selliseid asju tuleb ette ääretult harva.»