Mul on hea seal, kus mind ei ole

Kui muidu öeldakse, et mõni inimene on teatud päevadel justkui vale jalaga voodist välja astunud, siis Kaplinski kohta võib sama kujundiloogikat kasutades väita, et ta näib olevat astunud vale jalaga siia maailma. See juhtus täna 80 aastat tagasi: keset suurt ilmasõda, okupeeritud Tartus, ilma isata. Poola juudi poja ja individualistliku intelligendina sattus ta ühiskonda, mis pidas kalliks etnilist tõupuhtust ning kollektivismi. Kas just seetõttu või mitte, aga igatahes on tema suhe ja suhtumine olnud ülimalt problemaatiline peaaegu kõigesse peale ümbritseva looduse ning eelajaloolise ja orientalistliku elutunnetuse ning kultuuripärandi.

Meie kultuur, mille fassaad peidab oma näilise mitmekesisuse taga sügavat homogeensust, vaidlustamatuid (ning sageli ka teadvustamatuid) tõekspidamisi, püsihoiakuid ning kaanoneid, vajab kriitiliseks eneserefleksiooniks vaimselt võimeka ning söekalt sõltumatu reaktsioonilise siseopositsiooni olemasolu. Minu silmis on Jaan Kaplinski üks väheseid eestlasest avalikke intellektuaale, kes suutnud ja soovinud seda rolli viimase poole sajandi jooksul täita.

Me kõik teame, et inimese elu, mis on suuremas osas sotsiaalne kombetäitmine, kujutab enesest lõputut kompromissi ja kohandumist. Need tagavad kodurahu ja kasvatavad «kultuurset» renomeed, ent nüristavad intellekti ning kulutavad isiksust, tema isepäraselt teravaid nurki; teevad meid kõigi ühesugusteks kuulekateks kaasanoogutajateks, omaenese vangivalvuriteks. Kaplinski pole lasknud sellel endaga juhtuda, ta on püüdnud jääda viimaseks «indiaanlaseks», kujundanud kohanematusest nii oma minapildi kui ka isikukuvandi selgroo.

Oma 1965. aastal ilmunud esikogus kirjutab ta manifestatiivse ähvardavusega: «Ma ei oska liputada saba» (1965, lk 36). Ning tõdeb ühes hilisemas luuletuses, et on «väsinud nägemast mis on valede vale», ega soovi «tunnistada tõeks [...] varjude teater tagahoovi uni mingi tegelikkus» (1976, lk 47). Kaplinski jaoks on ikka olnud üks tegelikkus ees või taga, ta lappab neid oma meditatiivsetel ja müstilistel mõtterännakutel nagu lehekülgi säästukaupade kataloogis. Kord mõjub peibutavalt üks, siis jälle teine või kolmas, kuid tegelikult ei paista see päris õige olevat neist ükski. Ja mille järgi üldse valida? Sest selge on see, et meeled petavad kohe, kui endast natuke kaugemale vaatad: «tähistaevast mida näeme / pole enam ammu olemas» (2005, lk 19).

Kultuur, mis peaks olema meie vaimne kodu, on Kaplinski jaoks kõigest kolakamber ja mausoleum: «igal pool lebavad muumiad ja luude püramiidid / elavate jaoks on vähe ruumi» (1976, lk 91). Kultuur pole talle mitte niivõrd vaimu rikastaja ja vabastaja, vaid takistus «tunnetuse ja vabaduse teel» (1984, lk 74). Sellega seoses meenub üks Kaplinski esikkogus leiduv – ning tema luuleloomingus nii hoiaku kui stiilivõttena suhteliselt haruldane – satiiriline allegooria: «seltsimees Tursk, / need, kes vaatavad teie maailma / väljaspoolt, / kutsuvad teda konservikarbiks» (1965, lk 49).

Kaplinski kirjutab ühes veerand sajandit tagasi avaldatud tekstis: «Mu luuletused ei ole tihti luuletused, nad on osa suurest armastusavaldusest maailmale» (1995, lk 24). No ma ei tea! Kas armastust saab avaldada nii norusel toonil? Minu silmis on Kaplinski värssides olnud keskeltläbi ikka rohkem resigneerunud leppimist ja kirgastunud melanhooliat kui siirast kirge ning joovastust. Neid kannab mingi iselaadne tüüne rahutus ja kompulsiivne äraigatsus, tema sõnad kõlavad sageli kui summutatud ohked. Poeedi pilk on kergelt looritatud nagu sellel, kes püüdnud pikalt (aga ilmselt edutult) teispoolsusesse vaadata. Halli ja peene niidina läbib Kaplinski luuletusi eksistentsiaalne pessimism: «elame tões nagu pimedad valguses» (1972, lk 22).

Kui lugeda tema luuletusi perearsti pilguga ning käsitleda kirjanduslikke motiive ja autorihoiakuid kui meditsiinilisi sümptomeid, on vist võimatu jõuda mingile muule diagnostilisele järeldusele, kui see, et patsient peaks kiiremas korras keskkonda vahetama. Kuid Kaplinski paistab teadvat, et keskkond ei põhjusta tema (luulemina) probleeme, need lihtsalt projitseeruvad sellele. Kõige suurem takistus kestvale rahulolule ning õnnele on ikkagi tema enese mina. Ent kuidas ja kuhu see maha raputada?

Lugedes Kaplinski luulet, memuaristikat ning autobiograafilist proosat, on mulle jäänud mulje, et ta on selle küsimusega erineval ontoloogilisel tasandil ning tehnilisel moel tegelenud tänase seisuga täpselt 80 aastat. Iseäranis raevuka kirglikkusega on ta soovinud saada lahti sellest «poeedist, postamendi-Jaanist» (1985, lk 84). Ta kirjutab: «Tahaks panna Jaani ja Kaplinski / käest kui kaks kohvrit, / mida olen tassinud kaasa / aastast aastasse, korterist korterisse, / linnast linna. Panna nad maha / teeäärde märjale rohule / ja minna nimetult, paljajalu» (Vikerkaar 11–12/2002, lk 42).

Üks viis end endast jõudumööda vabastada – umbes nagu uss, kes ajab nahka ning poetab selle möödaminnes kuhugi põõsa alla – on rääkida enesest teises isikus, mida Kaplinski ongi kohati teinud, nagu näiteks siin: «J. K. tahab kirjutada end kunstist lahti / kirjutada end endast lahti» (1991, lk 20). Kas tuleks siit otsida manifestatiivset programmi kogu tema (ilu)kirjandusliku tegevuse paremaks mõistmiseks ning hindamiseks?

Kaplinski luulemina unistab igatsevalt, kuidas oli olla «enne ja teisel pool / suure unustuse / mõõgalööki / mis andis sulle / selle aja / ruumi / ja nime» (1982, lk 22–23). Teisal räägib ta endast üheaegselt esimeses ja teises isikus: «mind ei ole ammu enam / Jaan Kaplinski või kes ta oli tuli / sõitis läks läbi lumise metsa jäi / kuulama tuisku ja kõik muutus lindudeks / ja luuletusteks ka tema ise» (1990, lk 11). See on ühtaegu traagiline ja poeetiline. Tsiteeritud tekstikoht kannab endas nii eksistentsiaalset kui semantilist läbikukkumist: grammatilised kategooriad lähevad siin isikuliste asesõnade näol risti nagu selle suusad, kes üritab sõita kahes suunas korraga. Kõrvaltvaatajal on nalja muidugi palju.

Enesele korvi andmine on üsna sisyphoslik tegevus, sest mina ronib varem või hiljem, aga enamasti pigem varem, ikka teadvusse tagasi. Kes ei usu, küsigu kõigilt neilt budistidelt, kel on pangakonto, isiklik arvamus ning peegel vannitoa seinal. Kaplinski kõige budistlikum avalik tegu on siiani loobumine oma luuletuste autoriõigustest. Või on see rohkem kommunistlik kui budistlik?

Kaplinski puhul on sümpaatne ja suhteliselt haruldane, et ta on kirjanik, kes häbeneb oma kirjanikustaatust. Eks ta ole sealjuures mõistagi nagu krooniline kiiruseületaja, kes valab kohtupingis krokodillipisaraid ning vannub, et autoga sõitmine ning autojuhiks olemine käib tegelikult tema sisetunde ja põhimõtete vastu.

Ta on tootnud aastakümnete jooksul tööstuslikes kogustes ilukirjanduslikku teksti, ent tõdenud samas korduvalt siin ja seal, et ei näe kirjasõnas midagi püha, igavest ja iseendast väärtuslikku. Eelkõige seetõttu, et keel meediumina lihtsalt ei kanna. Ta vaidlustab eeldust «nagu tõesti võiks allikat hoida tünnis või tuult lipuriidesse keeratult keldris kartulite kõrval» (1967, lk 21). Kirjanik on seega lihtsalt keegi tragikoomiline kuju, kes jälitab «kõige õigemaid ja kõige siiramaid sõnu nagu koer oma saba» (1976, lk 98). Kaanonid ja tähendused devalveeruvad ja tühistuvad kui pankrotistuvate börsifirmade aktsiad, «raamatute tulvas upuvad raamatud» (1972, lk 9), jäävad «sõnad ainult sõnad / tühjad astjad tühjas ruumis» (1967, lk 51).

Kaplinski kirjutas üheksakümnendatel: «Mõtlen, mis saab trükimustast, – / küll loodus saab hakkama / nagu kärbsemustagagi. [...] Mis saab sõnadest, lausetest? / Mis saab tuulest, mis enam ei puhu?» (1998, lk 41). Paarkümmend aastat varem esitas ta kirjanduse väärtuse hindamiseks vähemalt kaks praktilist (ning otsapidi koguni ökoloogilist) kriteeriumi, millele see aga paraku kuidagi vastata ei suuda: «kui need mõtted elustaksid ainsa kärbsegi riiulil kirjanike majas» (1967, lk 21) ning «kas iga raamat on väärt metsa, / mis paberina suri, / trükitud sõnades elusaks saamata?» (1965, lk 38).

Kaplinski on mõtisklenud selle üle, et tema «päris ala» «oleks luuletada, olemata luuletaja; kirjutada, olemata kirjanik» (1991, lk 81). See on nagu seksida, aga jääda süütuks – no ei õnnestu, vääna sõna ja mõtet, kuidas aga oskad! Kaplinski on ikka elanud paradoksides, teinud katset seada end mugavalt ja püsivalt sisse piirialadel, kuulumata sealjuures kummalegi poole piiri. On tal see õnnestunud? Minu meelest mitte. On selles üldse võimalik õnnestuda? Ilmselt mitte. On see olnud väärt üritamist? Ilmselt küll.

Subjektsuse ja autorsuse suhtes võttis Kaplinski noorena sisse kriitilise positsiooni: «võlts inimese edasielamine nimes, võlts kestmine loomingus» (1967, lk 55). Samas pole ta käinud tegudes oma sõnade järgi. «Õnneks!», ütlen tema kauaaegse tänuliku lugejana. Monumentaalseimaks näiteks Kaplinski kui luuletaja vabatahtlikust edasikestmisest oma nimes ja loomingus on tema 2000. aastal ilmunud enam kui 900-leheküljeline kogumik, mis kannab (eneseiroonilist?) pealkirja «Kirjutatud». Tegu on teksti- ja paberimassiiviga, millega võib inimese tappa nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Ilukirjanduse kirjutamisega seoses on ta muuhulgas – ja ilukirjanduse pähe – sõnastanud ühe praktilise paradoksi: «Kirjutades oled natuke surnud. / Kui tahad kirjutada elust, / on seda raske kinni püüda / ja elada. / Oled astunud elust eemale: / elamise asemel kirjutad; / kui tahad olla aus, / pead kirjutama kirjutamisest, / sellest, et elamise asemel kirjutad, / sellest, et kirjutad sellest» (1991, lk 41).

See on surnud ring, millest Kaplinski ise alates 1980. aastate algusest enam välja pääseda ei üritanudki, vaid kirjutas suuresti (ehkki mitte alati otsesõnu) kirjanikuks olemisest ning kirjutamisest. Eks kirjandus ole üks autoteraapia vorme – kodune ja käepärane ning suhteliselt odav ja ohutu viis peenhäälestada oma suhteid nii jumala, kõiksuse, kultuuri, keele, ühiskonna, looduse, teise inimeste kui ka iseendaga. Neid kirjanikke, kelle puhul on selle rahvameditsiinist pärineva distsipliini praktilised kaasaanded – kirjamärke täis kritseldatud paberid – mingil viljakal moel tähenduslikud ja kasulikud ka teistele, ei ole protsentuaalselt just palju. Minu jaoks on Kaplinski olnud alati üks neist vähestest.

Ta ise on kirjutanud, et «kord ei ole ju enam vahet sellel kas oled öelnud / paari sõnaga kõik või kõigi sõnadega eimidagi» (2005, lk 24). Teeselgem, et see vahe on siiski olemas; et sõnad suudavad vähemalt mingil määral tähendusi kanda ning need tähendused ei kuhtu. Mulle personaalselt tundub, et Kaplinski ise on öelnud paljude sõnadega palju. Mind on tema tekstid kõnetanud ja puudutanud. Tema ammustelt luuletustelt, mis kuuluvad justkui mingisse täiesti teise aega, koorub mu silme all aeg-ajalt kihte maha, vanad värvid paistavad uues valguses kohati veel kirkamalt kui aastate või koguni aastakümnete eest.

Kaplinskist võib rääkida kui prosaistist, esseistist, näitekirjanikust, lastekirjanikust, filosoofist, kulturoloogist, lingvistist, tõlkijast jne, kuid minu jaoks on ta olnud alati eelkõige luuletaja. Ning sestap on kõik käesolevas pidupäevatekstis sisalduvad tsitaadid valitud poeetilise vabadusega üksnes tema luulekogudest. Nende tekstide lüürilise mina samastamine autori isikuga, mis peaks ideaalis teenima poeedi ajakirjandusliku portree üllast ideaali ning dramaatilist efekti, on mõistagi meelevaldne ning jääb täielikult minu südametunnistusele.

Kaplinskil pole oma elu senise 80 aasta jooksul õnnestunud vist inimesena eriti nahka vahetada, rääkimata sellest, et endal püüdmatult eest ära suusatada. Kirjanikuna on tal see kohati korda läinud, tema luuletuste stilistika on teinud mitmeid kannapöördeid ja jänesehaake, sattunud küll kohati ja pooleldi kogemata tagasi omaenese vanadele jälgedele, ent suures plaanis siiski varasemast endast jõudumööda kaugenenud, liikunud nagu kullaotsija ja tagaaetu tundmatusse preeriasse (viimastel aastatel on see muuhulgas väljendanud otsuses hakata luuletama täielikult teises keeles).

Suures plaanis jaguneb Kaplinski looming üldistatult riimiliseks luuleks ning vabavärsiks, kusjuures minu sümpaatia on seni kuulunud selgelt viimasele. Sest vabavärss võimaldab tema lausumise tüünel rahutusel paremini esile pääseda, vorm toetab siin tekstide teatavast sisulist lõpetamatust, nagu riimistatud värsistruktuur seda kunagi ei suuda.

Nende kahe luulelaadi tinglikku eristust ning kvalitatiivset vahet kirjeldab minu silmis kõige paremini üks Kaplinski enese tekstikoht, kus ta kirjutab – mis sest, et läbi allegooria – endast ja oma kirjanikutegevusest: «Ei taha enam kirjutada rüütli-luulet, / ratsamehe-luulet, kes näeb maailma ainult / kiirel kapakul oma kiivri silmapilust / ja kelle meelde ja keelde hobusesammud / on jätnud oma kustumatu tata-rata / ja tõttamise kõigest üle, kõigest mööda» (1985, lk 66).

Loobumine «tata-rata»-värsiskeemist juhatas Kaplinski ringiga 1980. aastate alguses uuesti tagasi võimalikult väheliteratuurse vabavärsi juurde, millele ta on sestpeale suuremate kõrvalekaldumisteta truuks jäänud siiani. Ta hülgas traagilis-heroilise elutunnetuse, mida kohtas kohati tema noorpõlve luules, tema kirjanduslik hääl hakkas rääkima läbi värsside väga zen-budistliku tempo ja tooniga. Umbes samal ajal sukeldus Kaplinski peaaegu täielikult argisesse, mistap muutusid ka kasutatud kujundid järjest lihtsamaks, selgemaks ja konkreetsemaks. Sageli olid need nopitud tegelikkuse kõige olmelisemast kihist ning ümbritsevast loodusest.

Loodus näib olevat Kaplinski turvavõrk tegelikkuses – see ankurdab teda selle maailma külge ning lohutab ja lepitab: «mina ja ookean oleme sündinud samas tähtkujus samade välkude valguses [...] esivanemad tulid merest soolane vesi soontes» (1976, lk 101). Kaplinski osadus ümbritseva floora ja faunaga on ilmselt suurim meie luuletajate peres ning mõjub väljapaistvalt isikupärasena ka maailmakirjanduse foonil. Tekstide põhjal otsustades võib järeldada, et tema näol on tegu mingi pettuse abil kirjutama õpetatud ning kirjarahva mõttelises aedikus vägivaldselt kinni hoitud Tarzaniga. Autorilt endalt laenatud kujundi toel saab väita, et kõige paremini tunneb ta end siis, kui mets on mõlemal käel.

Miks? Ilmselt seetõttu, et looduses pole kunagi müra. Müra näib Kaplinski kartvat nii otseses kui ülekantud tähenduses. Ta kirjutas 1970. aastate alguses: «Mina tahaksin / et sa tahaksid et me tahaksime ikka / olla tasa» (1972, lk 26). Kuid homo sapiens, kes ei kuulu oma moodsa elustiili ja levikuala poolest enam eriti loodusesse, on ise kehastunud müra: mida rohkem subjektsust, seda rohkem turbulentsi. Kaplinski on püüdnud oma subjektsust väljendada madalate pööretega. On see tal õnnestunud? Muidugi mitte. Tema autoriminas ja stiilis on väga palju võltstagasihoidlikkust, suurte sõnade tegemist väikeste ja tasaste sõnadega. Aga üritamine ise maksab ka midagi, või mis?

Vaikus on ilus asi, selle poole peab liikuma. Aga kohale ei tohi jõuda. Sest täielik vaikus on surm. «Vaikuse» mõiste esineb Kaplinski luules nii otseses kui kujundlikus tähenduses, saades kohati täiesti metafüüsilise mõõtme. Vaikus on tema värssides alati teatava esteetilise ja eksistentsiaalse ideaalina kohal ka siis, kui seda nimepidi ei nimetata. Sellega seoses olen alati mõelnud, et tema krestomaatilise luulekogu «Tolmust ja värvidest» (1967) pealkiri – kui haakida see lahti konkreetsest luuletusest – võiks olla pigem «Tolmust ja vaikusest». Või – kui juba «kaasaloovaks kriitikaks» läks, andke andeks! – siis miks mitte «Vaikusest ja valgusest». Sest värve on Kaplinski luules väga vähe. Värvid on müra, värvid petavad, neis pole midagi «põlist».

Üks kujund, mis minu teadvuses Kaplinskit lugedes kõige enam elevust ja mõtteid on tekitanud, on kevade oma. 1967. aastal ilmunud kogus omandab see mõiste noore Kaplinski luules peaaegu programmilise mõõtme. Ta kirjutab, täis dionüüsilist uljust ja metafüüsilist idealismi: «ainult kaasa minna, ainult kaasa minna / kuskil on alati kevad / kuskil on vihmadeaeg / ainult kaasa minna ainult kevade käekõrval minna» (1967, lk 33). Sama kujundi ja hoiaku juurde pöördub ta tagasi ka ühes hilisemas luuletuses: «kevad tuleb kevad on / näputäis kirjavahemärke / jääb maha / valgele paberile» (1976, lk 72).

Kus või kes see kevad ikkagi on? Või küsime parem kirjandusteaduslikumalt: kui mitu tähenduskihti on sellel kujundil? Ja milline neist on kõige metafüüsilisem? Tunnistan, et mulle meeldivad filosoofid, kes isikustatud transtsendentsi inimese vaimsest elutoast välja peksavad, jätavad ta tundmatu ja asjassepuutumatu entiteedina alaliselt eestliikuva silmapiiri taha. Samas ei meeldi mulle kirjanikud (ega ammugi mitte teoloogid), kes seda sinna tagasi toimetavad, otsekui salakaupa ja marksistlikult mõistetud oopiumi, kriitilise mõistuse kaitsetollidest mööda sahkerdavad. Kaplinski on kõige metafüüsilisem luuletaja minu lugemislaual. Ta flirdib sageli sõnades ja mõtetes ideega transtsendentsist, degusteerib läbi poeesia pakutud võimaluste selle magusat eelmaitset. Aga teisele poole mõistagi ei pääse. Vähemalt mitte koos värsikaameraga (kui laenata kujundit Arvi Siialt).

Teisal toob ta kevade mõiste teksti pealtnäha täiesti kujundivabalt, ent jõuab ikkagi korduvalt ning selgesõnaliselt väljendatud soovini olla kuskil mujal ning ilma iseendata: «Päriskevade tulek heidutab: siis on kõik korraga uus ja imelik [...]. Kõik on nagu kutse, kõik kiusab ja meelitab – toast ära, kodust ära, endast ära, meelest ära, valguma laiali mööda maad ja vett, minema kuskile mujale, olema kuskil mujal, olema keegi muu» (1985, lk 22). Poeemis «Hinge tagasitulek» (kirjutatud 1972–1975) manab Kaplinski otsesõnu oma kosmilist sunnismaisust: «eluandja eluvõtja maa meie kõikide / ankrukivi meie kõikide hauakivi suur / vana üksildane kivi pimedas tühjuses» (1990, lk 43).

Seega annab tema looming kõnekäänulisele lausele «hea on seal, kus mind ei ole» sootuks subtiilsema tähenduse: hea on mul seal, kus mina olen ilma «minata». See on budistlik ontoloogiline ideaal. Kaanon, mille järgimise katsed tagavad reeglina tragikoomilise tulemuse. Samas võib selles näha käepärast (ehkki vist peaaegu täiesti utoopilist) võimalust ületada elu ja surma banaalsena mõjuvat binaarsust, pakkuda subjektsusest jõudumööda loobuvale subjektile võimalust neist mõlemast mööda hiilida. See on tee, mis jätab Kaplinski kujutluses vabaks nii voodi koduses magamistoas kui ka krundi surnuaial: «las keegi kes usub oma kohust paneb linad kokku / las keegi kuulutab lehes et hauaplats on vaba» (1967, lk 33).

Oma hilisemas loomingus jõudis Kaplinski justkui järjest enam tõdemusele, et enesest pole vist siiski pääsu, «mina» tuleb igale poole kaasa, on nagu takjas püksitagumiku küljes: «silmapiiri ees / ripub ikka kellegi / võib-olla mu enda / must pesu» (1977, lk 82). Iseäranis selgelt kumab leppimine oma maisuse, kehalisuse jms vastu luulekogu «Õhtu toob tagasi kõik» tekstidest. Muuhulgas selgub autori jaoks koguni, et sotsiaalne elu on žanr, mille pakutavaid võimalusi peaks paremini ära kasutama: «Nii palju naisi: tänaval, jaamas, kohvikus, unistustes unes – nii palju olemata võimalusi, elamata elusid, nii palju ilmajäämist. [...] maailm on täis mängimata muusikat, arendamata mõtteid, avastamata saari ja kehasid» (1985, lk 93).

Mida soovida Jaan Kaplinskile tänasel suurel sünnipäeval? Eks ikka mängimata muusikat, arendamata mõtteid ning avastamata saari ja kehasid. Ning rahu, milles ei ole rahutust, seda kõigi (sisemiste) konfliktide ja äraigatsuste allikat. Neid sõnu kirjutades teadvustan mõistagi täie vastutustundega, et see, mis on hea inimesele, ei ole enamasti hea luuletajale. Pärli saab vist ikkagi sünnitada vaid vigastatud merikarp.

Kaplinski on leidnud oma «tahmasele nimele» (1976, lk 91) koha «ajaloo katakombide seintel ja võlvi all», tema «küünlaleek» ei ole veel väsinud. Eesti Kultuurkapitali 2020. aasta IV taotlusvoorus eraldati kirjastusele Vremya Publishers 1000 eurot Jaan Kaplinski venekeelse luulekogu väljaandmiseks. Tahaks väga uskuda ja loota, et tegu on uute luuletustega. Elame, loeme!