Livia Ulman ja Andris Feldmanis: vahel mõnuleme mõlemad korraga meeleheites

Livia: Raske tööga. Hakkasime mingi hetk kirjutama seriaali «Kodu keset linna». Ja sellega oli hea hirmust üle saada – pidime tegema palju tööd, samas oli see kellegi teise loodud, mitte päris enda asi. Kahe aasta jooksul kirjutasime kolme peale viis tuhat stsenaariumi lehekülge. See oli hea algus, et sisemine kirjutusmasin käima saada.

Andris: Kohe algusest peale otsustasime, et üle paari aasta seda ei tee. Mäletan, et siis lõpetasimegi asja ära ja keskendusime «Teesklejate» stsenaariumile. Meil oli selleks isegi raha kõrvale pandud. Kuidagi vaikselt sõime ennast filmiteemasse sisse.

Mismoodi stsenaariumi kirjutatakse? Kas film jookseb peas?

Andris: Lugu hakkab pigem silme ette tekkima kirjutamise käigus, siis hakkabki tunduma, et need on päriselt olemas olevad inimesed või see maailm kuskil eksisteerib.

Livia: Meie ei alusta kunagi stsenaariumist. Alustame vestlustest, kus mõlemad lösutame kuskil ja arutame, miks asi meid kõnetab ja mida sellest üldse teha. Nii asi küpseb ja muutub aina täpsemaks, kuni tunneme, et oleme piisavalt kindlad, et stsenaariumi kallale asuda. Siis lepime stseenid kokku, kes mida teeb, ja pärast käime üksteise stseenid üle.

Kas see on nagu abstraktsele ideele sisse suumimine, aina rohkem detaile joonistub välja?

Livia: Mingis mõttes küll. Tavaliselt kui esimene visand on valmis, tuleb võtta väike paus. Minule meeldivadki teine või kolmas draft, kus on võimalik minna palju tihedamaks ja detailsemaks ja saad rohkem lähemale sellele, kuhu jõuda tahad.

Mul on tihtipeale selline tunne, et need lood tegelikult kuskil juba eksisteerivad. Meie üritame neid kinni püüda, mitte meie ei loo neid. Igal lool ja tegelasel tekib parimal juhul mingi oma elu, mis hakkab ise suunama. Seda on tunda, kui on stsenaristi käsi mängus.

Andris: Lool on tihti mingi koht, kuhu ta jõuda tahab. Aga selleks, et sinna orgaaniliselt jõuda, pead sina kirjutajana järgnema tegelasele ja aktsepteerima tema valikuid, muidu tõmbad ennast loo maailmast välja.

On selleks ka mingid meetodid, et mitte loost välja pudeneda?

Andris: Meil ei ole erilisi meetodeid, töötame kodus. Tuttavas olustikus on minul palju lihtsam kirjutada, uues kohas läheb hästi palju aega, et sisse elada, seal on palju stiimuleid. Mõnikord meeldib mulle kohvikus kirjutada. Siis on mingi elu ümber ja see võtab hirmu tühja lehe ees ära.

Livia: Ideaalis oleks kodu nii suur, et mõlemal oleks siin oma kontor, aga see pole päris võimalik. Meil on kaks väikest last ka. Kui nad on lasteaias, siis on kodus rahulik töötada. Mina kirjutan üldse voodis lösutades, peaasi et on vaikus ja arvuti.

Nooremana tahtsin väga, et mul oleks ka mingid kombed või rituaalid, lugesin kirjanike päevakavasid...

Andris: ... et selle kaudu kuidagi lifehack’ida ära, mis ajal ikkagi kõige parem kirjutada on...

Livia: ... ja kuidas. Kas enne peaks jalutama? Või enne peaks sööma? Või hoopis hästi palju kohvi jooma ja suitsetama? Tegelikult tuleb lihtsalt tööd teha. Kõige paremini kirjutan oma kodus, kus mul on heas mõttes igav ja vaikne.

Andris: Kui mõtled endale kogu aeg mingeid tingimusi välja, mida sul kirjutamiseks vaja on, siis on väga raske üldse tööni jõuda. Eriti kui sul on väikesed lapsed.

Livia: Terve eriolukorra aja eelmine aasta olime kõik koos korteris kinni ja pidime niimoodi ka tööd tegema.

Teise eestlase särav edu maailmas inspireerib alati, nagu nüüd juhtus koos Juho Kuosmaneni ja Jussi Rantamäkiga tehtud filmiga «Kupee nr 6». Mida ütleksite neile, kes vaikselt ise filmi tegemisest unistavad?

Livia: Lihtsalt hakka tegema. Ja anna endale andeks, kui see on kole, mis sa teed, sest mitte ükski asi ei sünni täiuslikuna. Kui täna Andrisega mingeid noorepõlve asju üle vaatame – no ikka väga vastik võib hakata.

Kuid samas tuleb enda vastu aus olla – kas ma teen ikka piisavalt tööd? On palju inimesi, kes võivad terve elu rääkida, kuidas nad tegelikult oleksid tahtnud kirjutada raamatuid või maalida. Teostamata unistusest saab selline mantra, millega enesekuvandit üleval hoida. Parem oleks ausalt endale otsa vaadata – kas ma veetsin selle nädala jälle filme vaadates ja kohvikus käies või olin valmis näpistama iga päev tunnikese, et teha seda tööd, millest ma iga päev räägin?

Andris: Ja eks see on raske ka. Iga looming on ühel hetkel väga raske. See ongi hobi korras loominglemise ja loomise vahe.

Livia: ... mis on ka ok!

Andris: Jah. Ka selle pärast loomisse, et see teeb lihtsalt hea tunde, ei tasu üldse halvustavalt suhtuda. Aga kui sa teed seda elukutsena, siis käivad kõigi asjadega kaasas suured kõhklused ja kahtlused, kõikvõimalikud kriisielemendid. Midagi kirjutades elad alati ka selle raskuse läbi. Kui see valge lehe hirm alguses tundub raske, siis sa veel ei kujuta ettegi, kui raskeks läheb.

Livia: Alati kui ma alustan uue asjaga, on paanika – äkki seekord ei tule mitte midagi välja. Aga tuleb lihtsalt uuesti pihta hakata. See teadmatus on tegelikult kasulik. Iga uue asja kallale asumisel oled jälle eikellegimaal ja ükski olemasolev edu valem ei kehti. Aga sellest värsked ideed tekivadki.

Kas koos kirjutamine on kriisihetkedel toeks? Või olete teineteise halastamatud kriitikud?

Livia: Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda tänulikum ma olen, et me teeme seda asja koos. Mitte sellepärast, et saame poole kiiremini valmis. Jagatud vaimne maailm on selle võrra rikkam, sest meid on kaks.

Üritame olla võimalikult ausad, samas haiget tegemata. Kuigi paratamatult saame haiget ja tülitseme. Aga kui on väga rasked hetked elus, siis alati toetame üksteist. Kui tulevad need mõtted: mis meist küll saab? Äkki me peame hoopis mingi muu ameti selgeks õppima, et elus hakkama saada? Neid hetki alati on, nad käivad lainetena. Enne seda Cannes’i võitu oli päris pikk vaikus. Aga vahel mõnuleme ka mõlemad korraga sellises...

Andris: ... meeleheites. (Naerab rahulolevalt.)

Livia: Jah, just meeleheites. Et aitab, loobume. Hangime mingid selged tööd. Kas üldse peab tegema midagi loomingulist?

Andris: Eestis pole stsenaristiks olemine elukutsena just kõige tavapärasem. Siin pole suurt filmitööstust ees, mis sind avasüli ootaks. Siis ongi hea, et meil on kahe peale jagatud maailm. Üksinda see tunduks veel ebareaalsem.

Koroona muutis maailma tööstiili totaalselt – ühelt poolt pani inimesed koju kinni, teisalt tegi maailma lahti. Kuivõrd piire ületav koostöö filmimaailma sobib?

Livia: Tundub, et maadeülesus on üldse viimaste aastate märk. Juhol oleks palju lihtsam olnud otsida lihtsalt mõni Soome stsenarist. Meie kirjutasime inglise keeles, lõpuks film tuli vene keeles. Ei loe, mis maalt keegi tuleb, vaid see, mida konkreetne indiviid projekti kaasa toob.

Andris: Iga koostöö põhineb inimsuhetel, piirid suurt kaalu ei oma või ei peaks omama. Kultuuri rahastamine on Euroopas riigikeskne, see tähendab, et iga maa toetab oma tegijaid. Teisest küljest on suuremate projektide puhul rahastuse kokku saamiseks riikideülene koostöö vältimatu.

On teile «Kupee nr 6» särava edu tuules juba uusi rahvusvahelisi koostöid pakutud?

Andris: Veel ei ole tulnud. See on meie jaoks ka täiesti uus ja huvitav olukord.

Livia: Meil on ka endal mitu tööd pooleli, millega hea meelega tegeleme. Vähem glamuurne elu läheb edasi.

Juho kui režissöör saab kindlasti uusi võimalusi ja selle üle me rõõmustame. Režissööritöö on kindel asi – kõik näevad, milleks ta on võimeline. Mida konkreetselt lookirjutaja tegi, kui eriline see talent on, seda on filmist raskem aru saada ja selle põhjal otsustada, kas oleks vaja just sellist tegijat kusagilt piiri tagant juurde kutsuda.

Andris: Sa ei saa seda ju ootama jääda. Kõik asjad võtavad aega ja alati on küsimus, mis need võimalused on. Kas need on üldse sellised, mida sa ise otsid ja vajad? Ega see «välismaa» pole mingi tõotatud maa, kus kõik on hästi. Ega meie ise siin...

Livia: ... nii-öelda lahtise ukse peal ei passi ega oota, kes tulemas on.

Me kirjutame sellepärast, et me tahame seda teha ja meil on omad lood, mida me tahame jutustada. Filmi ei ole võimalik teha nii, et see käiks kuidagi hinge vastu...

Andris: ... sest siis sa teed seda lihtsalt halvasti. Siis sellel ei ole mõtet. Praegu tundub see tulevikule mõtlemine ebaproduktiivne.

Mis võlub stsenaristi töö juures siis nii väga, et tahate just seda teha?

Livia: See töö pigem valib sinu lõpuks. Lihtsalt tunned vajadust jagada ja mingi hetk kujuneb välja meedium, mille vahendusel. Meile on see kirjutamine, ka üldiselt; kirjutame ka oma asju – novelle –, Andris on ka romaani kirjutanud. Mingil põhjusel me ei läinud savikunsti või muusikasse.

Andris: Miks üldse lugusid jutustada? Maailmas on väga palju peegeldusi, aga sulle ikkagi tundub, et midagi on puudu. Tahaksid jagada midagi, mis on ka teiste jaoks väärtuslik ja annab neile midagi. Sa ei tee lihtsalt ego pärast, et mina tahan ka teha, vaid usud, et see on vajalik siia maailma, meie kultuuri, tänasesse hetke.

Livia: Esmapilgul tundub, et lood on maailmast põgenemiseks, tegelikult on need maailmaga suhtlemise viis. Lugude kaudu otsime tähendust, selgust ja põhjust. Mis kuju miski antud hetkel võtab, on ajastule omane poeetika.

Andris: Seal on ka praktiline pool. Romaanikirjanikuna oleks väga raske Eestis ellu jääda, stsenaristina on see peaaegu võimalik.

Kas teil pole tekkinud kiusatust stsenaristitoolilt ka režissööri kohale asuda?

Livia: On ikka. Kui olime nooremad, tundus režissööriks olemine väga ahvatlev – ikkagi suur autor. Aga mingi hetk saime aru: me teeksime seda ainult siis, kui tõesti muudmoodi ei saa. Praegu oleme nendest egoküsimustest lahti saanud – me ei taha teha filme, et ise kuulsaks saada. Režissööritöö on täiesti teine maailm, teistmoodi väga raske.

Andris: Ma usun, et ühelegi stsenaristile ei ole see võõras mõte, aga see pole eesmärk, mille suunas me töötame. Ma ei välista, et õige loo puhul võib olla huvitav seda proovida, kui endas ära tunneme, et tõesti tahaks seda teha ja miks. Järelikult praegu ei ole seda tunnet veel.

Kuivõrd on filmikoostööd põimunud, kas eelistate stsenaariumit puudutavas ise otsustada või kannatate vahele rääkimist ka?

Livia: Oleneb, kas asi algab ainult meist. Näiteks «Teesklejad» algas meie endi impulsist, stsenaarium sai valmis ja hakkasime režissööri otsima.

Andris: «Kupee nr 6» aluseks oli Rosa Liksomi raamat. Lugesime selle Liviaga läbi ja vaatasime, mis meid selle juures köidab. See on hästi poeetiline raamat, mitte sündmustekeskne. Kui tundus, et meie mõtted režissööris ka midagi käivitasid, hakkasime oma maailmas seda edasi ehitama.

Meie jaoks on kirjutamise protsess väga intensiivne aeg, mida on kõrvalseisjaga raske jagada. Lõpupoole Juho kirjutas ise ka – ta on siiski autorikino režissöör – ja meie usaldasime tema valikuid. Lugu peab olema režissöörile täiesti enda oma, et suuta seda lavastada.

Livia: Kui oleme kirjutamise faasis, siis oleme kahekesi oma maailmas ja meil on raske sinna kedagi vahele võtta. Kuid ka tootmisfaasis on parem, kui stsenaristi ei jäeta kõrvale, sest tema on puhta looga kõige paremini kursis.

Kui kaua võttis «Kupee nr 6» stsenaariumi kirjutamine?

Andris: Poolteist-kaks aastat.

Livia: Aga see pole järjest. On intensiivsem aeg paar kuud, siis vahepeal midagi muud. Üpris kiiresti sündis.

Andris: Jah, kulges heas tempos. Sai sisulise tööga tegeleda. Võtted olid eelmisel talvel.

Kas intensiivse kirjutamise ajal saate loost välja ka või jookseb ööselgi sama film peas?

Livia: Me ei saa mingit hullumeelset päevarütmi harrastada, meil on väikesed lapsed. Tegelik töö on mingis mõttes palju banaalsem: sa lihtsalt istud ja trükid, teed nagu liinitööd. Ilmselt on alateadvus niimoodi välja koolitatud, et kuskil kuklas käib töö edasi, aga ilmutab end kirjutama asudes.

Andris: Kui sügavamale loo sisse lähed, võib see ka painajalikuks muutuda. Eks me omavahel palju arutame, miks mõni koht ei tööta. Minu arust see, mille kallal parasjagu koos töötame, on argieluga nii põimunud, et see maailm on meie ümber kogu aeg.

Livia: Seda küll, jah. Asi, mida me parasjagu kirjutame, on kogu aeg õhus. Vahel tahaks, et me teeks erinevat tööd, et siis õhtul hoopis teistsuguseid jutte kuulata...

Andris: ... aga teisest küljest on see jällegi hea – sa võid olla vabalt enesekeskne, mõelda ainult oma asjade peale...

Livia: ... sest need on teise asjad ka.

Kas huvitavaid karaktereid konstrueerite legotükkidest oma peas või otsite elust valmis kujul?

Livia: Ma arvan, et tegelast oleks võimatu arendada, lisamata mingit enda kogemust. Tavainimene ei ole nii selgete karakteristikatega, ta ei saa kunagi puhtal kujul loosse.

Andris: Kui näed elus mingit huvitavat situatsiooni või põnevat karakterit, siis alati näed vaid ühte spetsiifilist külge. See võib leida loos oma koha, aga kogu karakterit sa otse elust loosse tõsta ei saa – siis see enamasti kukub just kuidagi võltsilt välja. Meid huvitavad mustrid, mis inimeste vahel toimivad ja kuidas nad väljendavad, kes nad on.

Livia: Ja mida inimesed tahavad. Millest nad unistavad, kui palju nad poogivad endale külge mingeid ajastu märke, mis mõnel muul ajal oleksid jaburad.

Too mõni näide märkidest, mis on praegu ajastuomased.

Andris: Praegu on iseenda loo jutustamine väga võimendunud. Sotsiaalmeedias elu jagades kujundad kogu aeg iseenda narratiivi. See tõstatab eriti teravalt rolliküsimused: kuidas sa ennast näitad ja kuidas ennast tajud, võivad olla konfliktis.

Kuidas teile seal fassaadlikkuse ja tegelikkuse suhe tundub?

Andris: Ühest küljest võib öelda küll, et see on võlts, aga sotsiaalmeedia ju ongi fassaad. Probleemne koht on seal, kus inimene ise hakkab fassaadi sisuga segamini ajama.

Livia: Samas, kas sotsiaalmeedia on võltsim jõuluõhtust, kuhu tulevad kokku sugulased, kes tegelikult vihkavad üksteist ja teevad viisakat nägu? Või barokiaegsest õukonnasuhtlusest, kus kasutatakse mingit kokkulepitud märkide keelt? See on lihtsalt meie ajastu platvorm, mida me kasutame. Igas vormis saab olla täiesti võlts või siiras. Liiga tihti idealiseerivad inimesed minevikku.

Tõsi, praegu on eriti palju uuskonservatiivseid hääli, mis ütlevad: enne oli kõik parem ja uuendused viivad hukule.

Livia: Loen praegu raamatut «Seksi kummaline ajalugu» ja seda lugedes on väga raske hoida kinni mõttest, et inimesed olid minevikus kuidagi palju korralikumad. Vastupidi. Me oleme praegu ilma igasuguse surveta vägagi korralikud: suurem osa inimesi tahab perekonda, haridust, head töökohta, mõtleb tervise peale. Kahju on, et need, kellel on ruuporivõimalust, hirmutavad inimesi ja maalivad tegelikkusest palju koledama pildi.

Andris: Olevik on palju keerulisemalt tajutav. Kui sellega kõrvutada hästi lihtsustatud nägemus helgemast minevikust, siis see tekitab inimesele neuroosi. Igasugune ajalugu on ju samuti kellegi lugu, kellegi kogemus või nägemus mingist perioodist, mis on alati isiklik ja subjektiivne. Öelda täna, et noorus on hukas ja kõik ongi ainult nutisõltlased, on liiga lihtsustatud narratiiv.

Livia: Mind ärritab, kui inimesed on nii veendunud, et just nemad teavad, kuidas on õige elada. Et kõik, kes elavad teisiti – või pärast teda –, elavad valesti ja tingimata eksivad. See on väga hävitav mõtlemine.

Andris: See on teistmoodi enesekesksus. Inimene näeb, et tema ise on selle tsivilisatsiooni tipp ja edasi saab ainult alla minna. Kõik ju tahavad, et elu oleks maksimaalselt tähenduslik. Aga kui pärast sind tuleb midagi teistsugust, siis tundub, et sinu elu oli vähem tähenduslik. Sealt tulebki hirm muutuste ees.

Livia: Aga on inimesi, kes lähevad ühiskonna hoovustega rohkem kaasa, ja on neid, kes seisavad rohkem kõrval, peegeldavad.

Andris: Võib-olla me ei julge ise osaleda ja seetõttu võtame elust osa peegelduse kaudu.

Livia: Cannes’is küsiti meie käest kogu aeg: miks te nii tõsiste nägudega olete? Miks te ei rõõmusta? Muidugi rõõmustame, aga võib-olla see näeb teistmoodi välja.

Andris: Juho ütles ühes intervjuus, et kõik, mis sinu endaga juhtub, muutub mingil hetkel tavaliseks. Glamuurseks muudab selle just kõrvalpilk.

Livia: Sa ei saa ju iseenda jaoks glamuurne olla. Sa tunned ennast liiga hästi.

Soov oma õigust peale suruda läheb pika niidina läbi ajaloo.

Andris: Liiga palju on võrdlemist minevikuga. Võrdlemine on inimesele alati omane olnud, aga see on tihti ka lõks – me võrdleme asju, mida pole võimalik võrrelda.

Livia: Tahaks veel tuua ühe näite sealtsamast raamatust – 19. sajandil hakkasid naised jalgrattaga sõitma ja see mängis tohutut rolli naise vabastamises. Kuid juhtivate jõudude seas tekkis hirm. Räägiti, et jalgratas viib naised liiderlikkusele ja nad sõidavad ainult sellepärast, et end rattaga rahuldada. Kui sellele kiiresti piiri ei panda, ootab ees ühiskonna häving!

Ja andke andeks – siit on väga lihtne tuua paralleele nende jaburate hirmudega, mis tänapäeval kõlavad. Alates sellest, et kui noor saab ilma vanemata psühhiaatrilist abi, siis järgmise sammuna soovib ta kindlasti oma sugu vahetada. Mind hämmastab see usaldamatus teise inimese suhtes – et kui talle vabadust anda, siis ta kindlasti läheb sellega üle piiri.

Andris: Kui see jalgratas on olemas, siis ta on olemas. Samamoodi muudab elu iga uus tehnoloogiline vahend ja meie inimestena peaksime tegeleme sellega, kuidas seda vastu võtta. Katsed progressi tagasi pöörata või olematuks teha on hullumeelsed.

Nutividinad teevad kõigile imelihtsaks oma loo tootmise ja publikuni toomise. Mida teie filmiproffidena sellest arvate, et kõik teie kapsamaale kipuvad?

Andris: Raske on sellest midagi arvata, see on fakt. Kõigi võimaluste avastamisega kaasneb palju tahkusid – ühest küljest muutub informatsioon vabamaks, teisest küljest manipuleeritavamaks. See ongi põhjus, miks on mõtet kultuuri kaudu seda kogu aeg edasi peegeldada. Muutuvas maailmas on meil vaja viise, kuidas sellest aru saada, mitte seda hukka mõista.

Livia: Täna on filmikunst vaid üks mõjutaja paljude platvormide kõrval. Mulle isegi tundub vahel, et film on liiga aeglane. See tohutu ühiskondlik murrang #metoo sai ju alguse sotsiaalmeedias, järgnesid inimeste lood ja nüüd alles jõuavad filmid järele, mis...

Andris: ... põlistavad seda. Puhtalt illustratiivse funktsiooni on film kaotanud. Kunagi oli juba mingi asja näitamine piisavalt kõnekas. Praegu tundub mulle, et filmi ülesanne on rääkida üldinimlikest teemadest sügavalt, kujundlikkuse kaudu.

Kuidas te ise filme vaatate?

Livia: Seda hirmu ei ole, et vaataksime liiga professionaalselt. Kui film kisub kaasa, on mõnus olla kaasa kistud.

Andris: Mulle meeldib filme vaadata puhtalt vaataja pilguga. Muidugi, kui sa näed autori taotlused liiga selgelt läbi, siis hakkad korraga ka filmi tellinguid märkama.

Livia: Film pakub intellektuaalse naudingu kõrval ikkagi ka meelelist. Aga see ei pea ainult mugav olema – film võib olla ka turvaline viis mingeid ebamugavaid, võõraid, hirmutavaid, intrigeerivaid tundeid läbi elada. Sest igale impulsile ei pea füüsiliselt järgnema. Selle jaoks meil ongi lood.

Andris: Kunstil on kindlasti simulatsiooni funktsioon – kõiki kogemusi me ei jõua lihtsalt läbi elada, filmi kaudu on meil see võimalus.

Livia: Aga võimalus keset filmi magama jääda...

Andris: ... on ka alati olemas.

Millised märksõnad on hea filmi tunnuseks?

Livia: Kui sa näed, et film on sündinud soovist vaatajale midagi isiklikku edasi anda. Aga kui film on tehtud selleks, et anda vaatajale seda, mida ta juba teab ja saada tahab, siis sellise filmi mõte saabki olla ainult pakkuda võimalust põgeneda. Mis on ka okei.

Andris: Minu jaoks on see aususe küsimus. Kui keegi tõesti tahab midagi öelda, see kumab läbi. Samamoodi see, kui asju tehakse muul motivatsioonil – näiteks kalkuleerides, et sarnane lugu on osutunud väga edukaks, teeme siis meie ka midagi sellist. Tahad justkui kavalusega publikus efekti esile petta. Kõige köitvam on ikkagi ausus.