/nginx/o/2021/07/16/13921299t1hcffd.jpg)
Hakates tõusma vanalinnas jalutades Lühikese jala treppe pidi Toompeale, tasub enne sisse põigata Adamson-Ericu muuseumisse. Seekord kahel väga heal põhjusel, sest lisaks suurepärasele Jaapani traditsioonilist tekstiili- ja moekunsti tutvustavale kimonote näitusele on seal avatud ka uus ülevaade Adamson-Ericu äärmiselt mitmekülgsest loomingust.
Hindan väga retrospektiive, mis avavad minu ees võimaluse nautida ajaloo ilu ehk kohati jumalikku pilku, mida on sageli kirjeldanud David Vseviov. Kujuta ette, Julius Caesar ärkab hommikul üles ja tal pole aimugi, mis temaga päeva jooksul juhtuma hakkab! Aga mina tean.
Leidsin kunagi tasuta raamatute riiulist Johannes Vares-Barbaruse luulekogu «Maailm on lahti», mille ta kolmekümnendal aastal oli kinkinud noorele 28-aastasele kunstnikule Adamson-Ericule. Sisse kirjutanud pühenduse sama käega, millega end aastad hiljem arsti täpsusega Kadrioru korteri vannitoas ühe lasuga surnuks tulistab. Tema alles kirjutas ja mina juba tean, et tulistab.
Näituse kujundamisel on otsustatud seletavate tekstidega olla pigem lakooniline. Fuajees saab seinalt lugeda põgusat ülevaadet kunstniku eluloost ning näitusesaalis infokilde tema loomingulistest saavutustest.
Ühelt poolt mõistan seda, et vähenenud tähelepanuvõimega osa nutipublikust ei suuda läbi töötada pikki seletavaid tekste, kuid paadunud muuseumirotina tundsin Adamson-Ericu näituse puhul kontekstist puudust. Kuidas maailmarännukogemused tema loomingus väljendusid ning kas need on seotud ka mingite erinevate psühholoogiliste sõlmpunktidega? Kuna teosed ei ole paigutatud lineaarselt, on stiilimuutusi raske märgata. Miks erineb tema maalistiil sedavõrd palju tarbekunsti vallas loodud kujutistest? Milline on tema mõju kaasaegsetele ja järgnevatele põlvedele?