ARVUSTUS ⟩ Käes on ekraanitaguse asenduserootika ajastu

Kandes pealkirja «Tänapäeva armastus (ehk Armastus külma intiimsuse ajastul)», tegeleb see näitus kuraator Katerina Gregose sõnutsi digirevolutsiooni emotsionaalse steriilsuse problemaatikaga, mille aluseks on suhtluse nihkumine internetti ja kitsamalt ühismeediasse – tendentsid, mis muidugi koroonaepideemia tekitatud kunstlikus isolatsioonis üksnes võimendusid.

Et sedalaadi mahuga projektide tootmistsükkel on vähemalt poolteist aastat, siis pole ime, et vaatamata mitmetele näitusel osalevatele varasematele töödele, on tegu ühega esimestest tugevalt koroonakriisi problemaatikast tembitud suurnäitustest. Arvestama peab aga sellega, et koroonaisolatsioon on siin üksnes võimendi, mis vaid forsseeris – loodetavasti teataval määral vaid ajutiselt – inimliku suhtluse väljal laiemalt aset leidvaid muutusi.

Armastus on mõistagi keerukas ja kompleksne tunne. See avaldub mitmesuguste tegurite – iha, läheduse ja osaduse – ühises, vastastikku rivaalitsevas mõjuväljas ning on tihedas seoses meie fantaasiakonstruktsioonide ja kultuuriliste konstantidega. Traditsiooniliselt on romantilise armastuse komplekse kunstidest ehk kõige veenvamalt esitatud poeesias. Sellele armastuse mudelile on omane teatav ilmajäetuse tunne, mis on toitnud idealiseerivaid ihakonstruktsioone.

Nüüdisaegsele ühiskonnale, mida mõned radikaalsed autorid, nagu näiteks Paul B. Preciado on tõlgendanud farmako-pornograafilisena, on iseloomulik, et inimliku läheduse digiteeritud ja ekraanikõlblikuks muudetud surrogaatide näol – olgu tegu siis armastuskirjade asendumisega lühisõnumitega, nartsissistlike suhtlusplatvormide vohamisega või pornograafia demokratiseerumisega – on viledaks kulumas just fantaasiaid toitev distantseeritus. Tundub, et läbi ekraanidemaailma pakutud asendustehete oleme üksteisele (ja ka arvukatele täiesti võõrastele kehadele) pidevalt liigagi lähedal.

Ent ometi ei päädi see sageli mitte enam inimlikult soojas puudutuses, vaid külmas, vahendatud, piltideks ja piksliteks võõrandatud surro­gaatläheduses. Mõistagi pole need uued suhtlusväljad ühemõtteliselt halvad ja pole ka Gregose sõnum kitsalt moraalitsev. Ent ometi võivad need uued, sageli tihedalt kaubastatavusega seotud digitaalsed asendustehted inimsuhetes muuta meid rohkem, kui me tunnistada tahaksime. Selles suhtes on näitus teatavat sorti baromeeter.

Õigupoolest ei räägigi näitus sedavõrd armastusest, kuivõrd muutustest intiimsuses.

Õigupoolest ei räägigi näitus sedavõrd armastusest, kuivõrd muutustest intiimsuses. Näitusel osalevast kuueteistkümnest kunstnikust, kellelt enamikult on eksponeeritud rohkem kui üks töö, mainib armastust otsesõnu vaid Marge Monko. Parima sissejuhatuse kogu näitusekomplekti pakub kunstihoone suure saali lävel eksponeeritud kreeka kunstniku Maria Mavropoulou installatsioon «Püha kolmainsus». Arvuti, iPadi ja nutitelefoni valget ekraani kujutavate valguskastide foonil eksponeeritakse vinüültapeeti internetikasutuse statistiliste andmetega. Veetsin selle ees vähemalt sama palju aega, kui näituse arvukaid pikki ja poeetilisi videoteoseid nautides.

Statistika, mille järgi näiteks 12 protsenti kõigist internetilehtedest on pornograafilised, keskmine nutitelefoniga inimene vaatab oma telefoni 150 korda päevas, 9,4 miljonit naist USAs kasutavad iga kuu täiskasvanuile mõeldud võrgulehti ning igal aastal on 120 000 abielupaari USAs kohtunud interneti vahendusel jne jne, on oma vaieldamatus asisuses juba iseenesest lummav, raamides ka ülejäänud tööde problemaatikat.

Sama kunstniku fotoseerias «Pereportreed» kujutatakse sotsiaalset ruumi, mis on asendatud tühjade ekraanide omavahelise suhtlusega. Selliste suhteliselt lihtsakoeliste oneliner’ite ehk ühe selgelt väljendatud ja peaaegu et illustratiivses vormis esitatud keskse kujundiga tööde kõrval domineerivad näitusel pikad poeetilised videod ja lühifilmid. Näiteks võiks tuua Gabriel Abrantesi ja Benjamin Grotty «Liberdade», mis kirjeldab ühe segarassilise noorpaari impotentset suhet, või Melanie Bonajo videot «Ööpinnas. Armastuse majandus», mis esitab kujuteldava seksitöötaja läbielamisi fiktiivses tantristlikus templis.

Näitusel eksisteerib ka kujundikeskne alternatiiv pikematele videojutustustele: näiteks tooksin välja Laura Cemini video «Neljaminutiline soojendus», mille keskseks motiiviks on end kaheinimesevoodis sisse seadnud naine, kelle juukseid paitab tagantpoolt õrnalt kõrvalpadjal tühja töötav föön. Siiski tasub näitusele minnes pikemate videote jaoks targu aega varuda.

Ja kui näitusel domineerivadki esimese maailma tehno­utoopiad, mis osutavad justkui algavale uuele ajastule, milles on tõenäoliselt tänasest veelgi rohkem soolist ebaselgust, siis David Hainesi suurepärane videoinstallatsioon «Õigekspööramine» osutab globaalsete ilmajääjate maailmas toimuvale. Haines pakub hüsteerilis-ekstaatilist pilti Ameerika evangeelse kiriku jumalateenistustel salaja üles võetud homoseksuaalsuse väljaajamise riitustest.

Näitusel on hulgaliselt mõtlemapanevat materjali, ent laiema pildi huvides tuleb lõppkokkuvõttes tunnistada, et Gregose demonstreeritu osutab vaid ühele aspektile nüüdisajal intiimsuse ja seksuaalsusega toimuvatest muutustest. Näitus jätab pea täielikult kõrvale juba alates beebibillide kasutuselevõtust farmaatsiatööstuse pakutavad muutustepotentsiaalid: östrogeeni, testosterooni ja teiste hormoonide ning Viagra laiema kasutuselevõtuga kaasneva.

Kuid just seal, endokrinoloogia ja digirevolutsiooni veel avastamata vahealadel ennustatakse radikaalseimaid muutusi…