Lepaleht naise taskus seob mehe kodu külge

Erinevusi on veel: halli lepa leht on terava, musta oma tömbi tipuga. Isasõied asuvad võrse tipuosas, emasõisikud, mis on väga käbi moodi, madalamal. Need käbid teevad lepa lehtpuude seas eriliseks. Kujult on need ehtsad käbid, kuigi pikkust on neil vaid sentimeeter-kaks. Botaanikud aga lepakäbisid okaspuude omadega ühte patta panna kindlasti ei lubaks.

Tõtakas tegelane

Lepp kasvab kiiresti ja sureb noorelt. Enamik Eestimaa puid elab inimese üle, hall lepp mitte. Umbes viiekümne aasta möödudes ei ole temast enam midagi alles, sest ka pikali kukkunud tüve puit on habras ja laguneb ruttu. Võimaluse korral elab ta edasi juure- ja kännuvõsudest järeltulijates. Tihased ja leevikesed nakitsevad talv otsa lepakäbide kallal, nii et neistki tulevastest lastest võtavad linnud oma.

Lepp oli karjapoistele hea seltsiline, sest teda oli kerge noaga vesta. Kevaditi hõiskas lepapill karjamaadel sageli, kui poisid olid lahtise koore ajal selle noapeaga lahti koputanud ja pärast huuliku tegemist selle uuesti tagasi sokutanud.

Suitsusingi valmistamiseks on metsast toodud just leppi, see puu annab lihale ilusa läike ja hea maitse. Vanasti tehti lepast piima- ja õllenõusid ning lusikaid – lepapuit ei anna toiduaineile mingit võõrast mekki.

Suur osa algse Amsterdami ning Veneetsia kanalivaiadest valmistati lepa- ja tammepalkidest.

Lepaviht viis valud

Ühe õpetuse kohaselt peaks igas peres olema kuivatatud lepakäbisid juhuks, kui kimbutab kõhuviirus: käbitõmmis aitab ruttu. Nii käbid, koor kui ka lehed sobivad tõmmiseks külmetushaiguste ja reuma korral, suu loputamiseks, silmakompressiks ja jalavannideks.

Värskeid lepalehti pandi väiksemate haavade peale, ent ka varvaste vahele haudunud jalgade puhul.

Lepavihaga saunas sopsutaja saanud lahti kõigist valudest ja sügelistestki.

Kollatõbe peletati vanasti lepaurvateega, kooretee viinud tiisikuse. Tules kuumaks aetud lepapulgaga hõõruti sügelevaid kohti ja külmamuhke. Hambavalu vastu näriti kuuma toorest lepapulka. Kui nina juhtus verd jooksma, hõõruti käte vahel musta lepa lehti ja topiti puru ninna: verejooks peatus.

Keldi pärimused räägivad lepakilbist, mis andis sõdalasele erilise raevukuse ja jõu. Võimalik, et selles veenis võitlejaid puidu punakas värv: ­lepa puit hakkas lõigates justkui veritsema ja hoidis nii ära sõjamehe veritsemise.

Iirlased pidasid aga sõjateel lepikust möödumist halvaks endeks, sest lepasalud olid tumedad, soised paigad, kus usuti elavat vaimud, kelle rõivad on värvitud lepapigmendiga, mis aitab neil inimsilma eest varju jääda: võrsed andsid pruuni, koor punase ja õied roheka tooni. Samas pidasid iirlased lepa raiumist kuriteoks: puu hing saavat kurjaks ja põletavat raiuja maja maha.

Venelased uskusid, et lepaleht, -käbi või -oks naise taskus on talisman, mis muudab naise graatsiliseks ja võluvaks ning seob abikaasa tema ja kodu külge.

Briti pärimus kinnitab, et lepavile aitab esile manada tuult ja välja kutsuda lahkeid vetevaime. Šotlastel on pelutav legend peigmehest, kes suri ja maeti maha, ent kes tuli pruudi unenäos tagasi ja rääkis, et need olid haldjad, kes ta ära viisid. Seepeale avati noormehe haud ja leiti kirstust vaid lepapalk.