/nginx/o/2019/09/11/12549081t1h9974.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/06/27/13877935t1hdde7.jpg)
«Esmalt olin segaduses, siis mõtlesin, et tegu on lolli naljaga. Nüüd aga püüan aru saada, mida minust ikkagi tahetakse,» kirjeldab Eestis ühes andmeettevõttes töötav Läti kodanik Irina viimase kuu sündmusi meenutades oma kahtlusi.
Tellijale
Siis ta vihastas: «Me teame sinust kõike…» (12)
Niisiis, 4. juuni hommikul, kui Irina end oma Tallinna kodust tööle sättis, helises maja fonoluku kell.
Meeshääl andis teada, et on politseist ja palus teda trepikoja uksest majja sisse lasta. Saabujaid oli kaks – lisaks mehele keegi naine. Irinat nime ja perekonnanime pidi kõnetanud inimesed näitasid töötõendit, kordasid, et on politseist, aga miskipärast ei öelnud oma nime, ega täpsustanud, millisest osakonnast nad on.
Korteri lävepakul toimunud vestluses teatas mees, et neil oleks vaja Irinaga neutraalsel pinnal pisut vestelda. Täpsustades, et midagi tõsist ega kriminaalset pole juhtunud.