«23. juuni on minu jaoks paraku pigem leinapäev»

Millal te liitusite kaitseväega?

Kohe pärast Nõukogude armeest tulekut ja Eesti taasiseseisvumist liitusin Kaitseliiduga. See oli 1992. aastal. Ja 1996. aastal alustasin kaitseväes juba lepingulist teenistust, kui minu mälu ei peta.

Miks te liitusite, oleks saanud ju midagi muud teha?

Teenistus Nõukogude armees ei olnud viisakalt öeldes meelakkumine ja juba siis oli selge, et me kõik peame tegema Eesti iseseisvumiseks ja kaitseks kõik võimaliku.

Kui mitu korda olete te käinud välismissioonidel?

Ühe korra. 2007. aastal. Ja 23. juunil, võidupühal, jäigi mul missioon pooleli.

Mis siis juhtus?

Olime välilaagris [Lõuna-Helmandis Sangini orus]. Valmistasime parajasti [meditsiini]soomuki [Pasi XA-180EST] varjus süüa, kui ühel hetkel (kell 11.27 – G. B.) sattusime raketirünnaku alla. Üks rakettidest tabaski just sedasama soomukit ning … nii saigi meil kahjuks kaks head kamraadi surma. Päris mitu raskelt haavatut oli ka, üks neist oli siis mina.

Mida te järgmisena mäletate tollest hetkest?

Ütleme nii, et pilt sai meil ruttu selgeks ja minu meelest tegutsesid ülejäänud [kes ei saanud raskelt viga] ikkagi professionaalselt selles olukorras.

Nii et kaost ei olnud?

Loomulikult võis see sellisena välja näha, aga tegelikult toimetati, arvestades olukorra keerulisust, üpriski hästi. Paanikat kui sellist ei olnud. Need, kelle elud suudeti päästa, ikkagi päästeti. Ja nii ongi.

Mis sai teie jaoks edasi?

Kuna olime Briti kontingendi alluvuses, siis alustuseks viidi mind nende hospidali Camp Bastionisse ja sealt edasi toimetati Inglismaale taastusravile.

Kas teil on pärast vahejuhtumit olnud taolisi mõtteid, kus olete soovinud ajas tagasi minna, et äkki oleks saanud midagi teisiti teha?

Eks see ole suur pingutus saada hakkama tõsiasjaga – kui see jõuab mingil hetkel kohale – et su sõbrad kõrvalt on surma saanud… Aga selle ärevusega tulebki kohe esimesel võimalusel toime tulla.

Millised olid teie esimesed sammu tavaellu naasmisel?

Peamine oli kohe pere juurde saada. See oli minu ja pere jaoks kõige tähtsam.

Kui suurt rolli on mänginud teie pere teatud vaimsete raskuste, nagu posttraumaatilise stressihäire ülesaamisel?

Pere ongi nii-öelda esimene liin. Abikaasa, lapsed annavadki tuge iga päev. Kui neid ei oleks, siis oleksid asjalood minu jaoks täna märgatavalt halvemad. Naine on õnneks mul väga tubli ja tegelikkuses tema ongi päeva ära päästnud. Lapsed muidugi ka.

Palju teil lapsi üldse on?

Kaks poega ja tütar.

Kuidas teil pere üldse võttis vastu uudist, et teil sõbrad langenud ja te ise loomulikult viga saanud?

Kuna Kallet teadsin juba ammu teenistuse kaudu ja Pioneeripataljonis ka koos töötasime, siis tundsime teineteist hästi. Ja Jakoga oli nii, et olime perekondlikul tasandil heades suhetes. Nii et siin ei ole mingit küsimustki – oli nii neile [peredele] kui ka meile, kõikidele väga raske.

Kui kaua aega võttis teil kaitseväe tegevteenistusse naasmine?

Oi, see võttis ikka kaua aega. Peaaegu kaks aastat lausa. Sest enne oli vaja ennast kuidagi käima saada, mõtlen siin enda tervist, ja siis sai uuesti ree peale tagasi.

Kui palju olete jaganud oma missioonikogemust teistele, kes on otsustanud minna ka välisoperatsioonidele?

Jah, on ette tulnud taolisi olukordi, kus olen sel teemal kellegagi rääkinud. Ennekõike peab asjad enda jaoks läbi mõtlema ja siis ka perega selgeks rääkima. Sest nende heaolu on ka tähtis. Ja mis puudutab viga saamist ja muud taolist, siis õnneks on meil tugisüsteem [viga või haavata saanud kaitseväelastele] juba aastaid edukalt tegutsenud. Nii et kui midagi juhtub, siis on kõik eelnevalt, aga ka pärast korralikult lahti selgitatud ja inimesed suunatakse kohe edasi. Keegi kuhugi rippuma ei jää.

See õnnetus, millest me oleme siin rääkinud, juhtus võidupühal. Mida tähendab see päev teile, arvestades tausta?

Enne 2007. aastat seostus võidupüha minu jaoks ikkagi paraadide ja ausammastele pärgade asetamisega. Selline pidulik sündmus ikkagi. Aga peale seda [vahejuhtumit Afganistanis] on nüüd võidupüha…. noh, ütleme nii, et 23. juuni on minu jaoks paraku pigem leinapäev.