AK ⟩ Kunst, kohv ja sigaretid tulevikuarhitektuuri varemetel

Tuleviku ruum ja arhitektuur

Arhitektid on läbi ajaloo projekteerinud mitte ainult maju, vaid ka aktiivselt loonud nägemusi tulevikuruumidest. Ühelt poolt on see katse püüda ees ootavat ruumistada – püüda ette aimata, millises ruumilises keskkonnas inimesed mõne aja pärast elavad. Teisalt on see andnud võimaluse piirituteks fantaasialendudeks, kus füüsikaseadused (gravitatsioon!) ei kehti, ning aegruumi lineaarsus on pihustatud tuhandeks olemisvõimaluseks. Näiteks Giovanni Battista Piranesi, Étienne-Louis Boullée, Constant Anton Nieuwenhuys, Lebbeus Woods jpt kunstnikud on loonud teoseid, mis püüdnud ruumistada nii võimatuid olevikuruume kui ka võimalikke tulevikuruume.

Seda, kui erinevalt on globaalsest ruumitulevikust võimalik mõelda, demonstreerib ka hetkel Eesti Arhitektuurimuuseumis eksponeeritav näitus «Majad, mida me vajame». Selle kuraator Jarmo Kauge saatis aasta eest hulgale eesti arhitektidele ja loomekollektiividele üleskutse ärgitamaks siinseid ruumikunstnikke fantaseerima tulevikuruumide ja -arhitektuuri teemal. Näituse ja kogu projekti eesmärk polnud aga janu efektsete, ulmefilmilike ruumide järele, vaid midagi laiemat. Kuraatori lähteülesandes sõnastatud väärtusraam fikseeris reljeefselt inimkonna ees seisvad probleemid: ülerahvastatus, ressursinappus, looduse häving ja kliimakriis, mis aktiivse sekkumiseta ajas ainult süvenevad.

Üleskutsele reageerinud ja näitusele töö esitanud arhitektide seas oli tajuda samu sentimente, mida laiemaski avalikkuses – skepsist, lootusetust, aga ka mikrooptimismi ja käiste üles käärimise soovi.

***