Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Reportaaž Trellid põrgu ja paradiisi vahel

Copy
Vangla on praegu taimede paradiis, kus ühtegi trimmerdajat kartmata vohavad võililled, kuused on helerohelistest kasvudest pungil, õitseda mühavad sirelid ja õienuppe on avamas pojengid.
Vangla on praegu taimede paradiis, kus ühtegi trimmerdajat kartmata vohavad võililled, kuused on helerohelistest kasvudest pungil, õitseda mühavad sirelid ja õienuppe on avamas pojengid. Foto: Sander Ilvest

Elu seiskus Tallinna ­vanglas detsembris 2018, mil siit ­viidi minema viimased vangid koos nende valvuritega.

Siiani on maas kahe ja poole aasta tagused ajalehed (on nii Stolitsat, Äripäeva kui ka Postimeest), kuid maha on jäänud ka muud kraami: alumiiniumist kausse, palveraamatulehti, kriminaalmenetluse seadustikke ja üksikuid sokke. Ühel aknalaual on juba paar aastat päiksepaistes laagerdanud «Vürtsikas risotto» (kaalun korraks ­selle kaasa­võtmist, sest konserv kehtiks kuni augus­tini 2021), teisele on unustatud pruunist riidest ja liivast tehtud higihõngune tõstepomm.

Ühes hoones, küllap vangla ­maaliklassis, vedeleb põrandal kunst, näiteks naivistlikus stiilis maal hobustest ja sinise jõe ääres oksi koolutavatest rohelistest puudest. Kontrast on suur nende valgetest tellistest barakkidega, kus Tallinna vangla territooriumil oma karistust ­kanti: mehed ja naised eraldi hämarais kolme-nelja kahe­kordse narivoodiga kongides, kust vetsu minekuks tuli öösel paluda valvuri luba. «VESI/KUSI», teatab tabel, mida valvurid kongide kohta seinale kinnitatud tahvlil pidasid, allpool kongide kaupa täpsemad tähelepanekud, nagu «Püsti 23.30», «Istuli 23.40», «02.20 Kusi», «05.30 Vesi» jne.

Tagasi üles