Nostalgia Hiinalinnas. Kas viimane suvi?! (1)

Hiinalinn ei saa kesta ju enam kaua, kuna Põhja puiestee pikenduseks vajalik teekoridor lükati sisse eelmisel aastal. Peagi tuleb lahkuda ka neil, kes teekoridorist kahel pool kätt kaugemal tegutsevad.

Vanad ja uued sõbrad

Mind ennast on viinud jalad Hiinalinna juba mitmel kevadel. Eelmisel aastal sain tuttavaks Vadim Andrusenkoga, seitsmekümnendates mehega, kelle aiamaast üks osa koos tiigiga mullustel raadamistöödel kaotsi läks.

Vadim rääkis siis nukralt, et tol tiigil õpetas ta oma poega kala püüdma ja pani aias füüsilist tööd tegema. Sellest kõigest tõusis kasu, kuna pojast sai kalasportlane, rammumees ja jõutõstja.

Paar aastat enne seda kohtusin Hiinalinnas Gunnar Zupsmanniga, kes tegeleb musta pässiku ehk kasekäsna korjamise, kuivatamise ja sellest tõmmise, teisisõnu eliksiiri tegemisega. Eliksiir olla kuldaväärt kraam, tugevdab immuunsüsteemi ja aitab saja häda vastu.

Veel olen kohtunud Feodori, Valentina ja Jefrosinaga, kõigil virgad käed, mis toimetavad suvi läbi kas kasvuhooneis, lille- ja sibulapeenarde või kartulivagude vahel.

Kui ma sel aastal Vadim Andrusenko värava taha jõuan, näen, et saunakese ees õue peal valitseb kord: muru on niidetud, hulk peenraid üles tehtud. Vadim ei ole tänavugi oma maalapist loobunud. Kahjuks ei ole teda näha, vestelda ei õnnestu.

Gunnar Zupsmanni platsi leian kraavikaldalt samuti üles. Tuttav majake, kõrval kivihunnikuga väliköök. Parasjagu läheneb jalgrattaga mees, pöörab samale õuele. «Tere!» hõikan. «Po estonski ili po russki?»

Tulija vastab naeratusega, et ikka puhtas eesti keeles.

Mehe nimi on Jaanus Vulff, 52 aastat vana. Ütleb, et Gunnar Zupsmann oli andnud oma maalapi talle kasutada. Ka on ta sealkandis natuke valvur, kuna Hiinalinna üleaedsed on hirmul, et riisujaid ja vargaid liigub ringi. Lõhuvad lukud ära ning panevad trimmeri, sae või käru pihta.

«Aga, kus siis Gunnar on?» küsin.

«Gunnaril on teine maalapp veel. Seal!» osutab Jaanus Vulff käega üle õla Lehe tänava uute aiamaade poole.

Siinkohal tahan märkida, et Gunnar Zupsmanniga olen varem saanud heaks tuttavaks, isegi nii heaks, et võtsin ta oma Facebooki sõpruskonda vastu. Oli lihtne minna uurima, mis ta tänavu teeb ja kuidas tal läheb.

Zupsmann on sotsiaalmeedias aktiivne ja vastas kohe, et hästi läheb. Ka teistel hiinalinlastel, kelle peenrad ja osmikud eelmisel kevadel buldooseri ette jäid, ning kes soovisid, on nüüd Lehe tänavas end kenasti sisse seadnud. Tal endal on otse tuletõrje veevõtukoha lähedal plekist majake, kus kuivatab pässikut edasi.

Zupsmann kuulub mittetulundusühingu Tartu Jaamamõisa Aiad juhatusse. See on ühing, mille juhid koos Tartu linna ametimeestega on korraldanud​ Hiinalinnast ärakolimist. Uues kohas Lehe tänaval on parandatud maid 5,2 hektaril, rajatud teid, veetud elekter ja ehitatud tugev piirdeaed, mille väravad käivad lukku. Zupsmann kartis algul, et inimesed ei võta uut paika sugugi omaks. Aga ta eksis. Uute maatükkide soovijaid oleks veel, aga Lehe tänavale anda neid enam pole.

Sakuskat maha panemas

Nüüd tagasi Hiinalinna. 50 meetri kaugusel pärast Jaanus Vulffi leian aedade vahel toimetamas Aleksander Puškovi (65) ja Sergei Turovski (vanus ununes küsida). Nad on heas tujus ning nendega on nauditav vene keeles rääkimist meelde tuletada.

«Sakuskat paneme maha, mida muud,» räägivad nad. «Et oleks siitsamast tomateid ja kurke võtta. Et oleks, kuhu pärast kalalkäiku kala suitsutama ja õlut jooma tulla.»

Nad on kursis, et see suvi jääb neil siin viimaseks, ning Aleksander asetab peenarde kohale risti, kasutades istutuspulga pikka vart ja üht juhuslikku pulka. Mõlemad mehed naeravad, aga nende vene hing on kurb.

Hiinalinnas harivad peenraid aga eestlasedki. Ühest sellekevadisest varasemast käigust on mul hästi meeles Heidi (76) ja Liivi Nagel (77), kaks õde, kes elavad Kivilinnas. Nad on Hiinalinnas peenraid teinud ja kasvuhooneid harinud 26 aastat. Liivi töötas varem kokana, Heidi töölisena Tartu plastmasstoodete katsetehases. Kumbki ei ole mehele läinud, nüüd vanas eas hea omavahel kokku hoida ja peenraid rohida.

Heidi ja Liivi suur soov on, et seni, kuni neil elupäevi jätkub, võiks ka Hiinalinna jätkuda. Ümber nad kolida ei jõua ja uut aiamaad rajama ei hakka. Aga või siis inimese soovid iga kord täituvad...

Hiinalinnast lühikese autosõidu kaugusel, Lehe tänava lõpus näeb uuemaasaajaid. Suurel territooriumil valitseb korrapära, maatükkide vahel sirged teed nagu Manhattanil. Teeäärtes seisavad autod ja ratastel suvilad, aedades tuttuued kasvuhooned ja suvilad, päikeseterrassid ees.

Valge maja ja elupuud

Ühel maatükil, mille äärtel ootavad elupuud veel istutamist, saeb valge majakese kõrval laudu parajaks Roman Bortsov (44). Kõik ta liigutused on vilunud, saed ja trellid vinguvad ning töö lausa lendab käes.

Ennast tutvustades nimetab Roman kohe ka naise Olga nime ning lisab, et neil on lapsed ja lapselapsedki juba. Naeratusega meenutab ta Hiinalinna, sest temagi on pärit sealt, juba ta babuškal oli Hiinalinnas aiamaa.