Sa oled alati olnud väga silmapaistev, luues julgeid ja mõjusaid teoseid nii visuaalkunsti kui ka teatri vallas. Mis põhimõtteid sa kunstnikuna järgid?
Kunagi noorelt alustades sõnastasin selle enda jaoks nii, et teen asju, mida ise näha tahaksin. See võib kõlada lihtsustatult, aga põhimõtteliselt pean sellest lubadusest siiamaani kinni.
Mulle on alati meeldinud ja meeldib siiamaani ka teatav inimlikkuse paradoks. Selleks et kokku saada, pead sa kõigepealt tunnistama, et oled üksi.
Kunsti mõju on minu jaoks olnud selles, et üksikindiviidi maailmatunnetusest kerkib mingi suurem üldistus. Kui ma ise näitustel käin, siis suurim elamus, milleni olen jõudnud, on näha kellegi teise sügavalt isiklikku kogemust, mis on geniaalse kujundikeele kaudu üldsusele nähtavaks saanud. Üldistus tekib hetkes, mil vaataja seda kujundit läbi oma isikliku kogemuse mõtestab. Paradoks on selles, et kui kumbagi sügavalt isiklikku tasandit ei ole, pole ka üldistust.
Tänases maailmas on aga vaatepunkt «mida mina näen» märkamatult muutumas millekski, mis kõlab nagu «mida meie näeme». Sellest on kahju.
Kuidas sa 90ndatel kaasaegse kunstini jõudsid? Mis sind selles paelus ja mis oli murdepunktiks, et sinust sai just videokunstnik?
Komistasin õigel hetkel Rühm T poiste otsa. Olin pikalt eri teatrite proovisaalides istunud ja avastanud, et seal toimuv on vaatamata paeluvusele siiski äärmiselt realistlik. Rühm T oma eripalgeliste isiksustega ja suurejooneliste abstraktsioonidega tuli õigel ajal.
Videokunsti valik oli aga täiesti alateadlik. Mäletan, et seisin pimedas galeriis ja mõtlesin, et projektsioon seinal on nagu aken unenäkku. Ja sellesse unenäkku oli minusugusel tol hetkel kõige valutum siseneda.
/nginx/o/2020/02/07/12927461t1he3bd.jpg)
/nginx/o/2021/04/29/13753043t1he2ee.jpg)