Aili Vint: taaskohtuda oma noorepõlve töödega on nagu avada vana pudel väga head veini

Eks loovus olegi ju mõtte liikuvus. Kui Postimehe fotograaf teda selle intervjuu tarvis pildistama läheb, üllatab kunstnik sellega, et ei võta maski eest. Ta põhjendab oma otsust sellega, et mask on ju omamoodi ajastu märk, ja eks tal ongi teatud mõttes õigus. Samas näib, et selles on ka tubli annus rõõmsat artistlikkust. Artistlikkust, mis on segatud kindlameelsusega. Sest, nagu ta ise ütleb, ennekõike peab kunstnik olema vintske.

Pühapäeval on teil suur juubel – 80! Palju õnne!

Aitäh! Ega ma päris hästi aru ei saa, et nii palju aastaid olen juba elanud, ja veel hirmus ruttu. Ise ka ei usu. Ajab ju naerma, kui ütlen, et tulen eelmise sajandi keskelt. Pole see veel mingi juubel. Juubelit võiks tähistama hakata alles sajaselt. Nii oleks märksa lõbusam elada, kui elu lõpupoole on ka midagi oodata. Elamiseks antud aeg võiks olla nagu rahulikult voolav jõgi. Aeg, mis aina kulgeb ja ei mingeid inimese poolt väljamõeldud ajatõkkeid, mille peale komistada. Mõtlen neid juubelisünnipäevi.

Te olete maalinud väga erinevates stiilides, teinud nii avangardi kui ka traditsioonilisemaid meremaale…

Jaa, see on mu õnn ja rõõm, ja õnnetus, et mul on palju erinevaid stiile. Hiljuti oma erinevaid laade üle vaadates, tuli idee neid «taaskasutusse» võtta sel moel, et liita need täiesti uue tunnetusega hiigelsuurteks digikollaažideks. Esialgu ei uskunud ma oma silmi, kuidas mu meremaalid, popkunst ja meeleline graafika kokku sobivad. Nüüd saan ma näidata mitte üksnes mere nägu, vaid ka tema tujusid ja kapriise. Mere hinge. Pean silmas Merd kui elusat olendit. Tema hüpnotiseerivat olemust ja ka hoolimatust. Selline on täna mu kirg. Uskuge, on suur nauding taas kohtuda oma noorepõlve töödega! Nagu avaksin vana pudeli väga hea veiniga.

Aga kuidas või millal tekib teadmine, et on vaja loominguliselt suunda muuta? Ja kas see muutus on lõpuni üldse võimalik?

Kui ma valguskulptuure tegin, tabasin end ühel hetkel paberist merd voltimas. Mu hing oli hakanud igatsema mere järele.

Märgates seda, võtsin suure tammepuust pildiraami ja sinna ma selle suure mere voltisin. Nii ilmuski, just kui kogemata, volditud paberist valge meri, nimeks «Skulptuur merest» (1997). Näituse avamisel kuulsin kahte mulle armsat õppejõudu vestlemas: «Mida see Aili nüüd jälle on teinud!» – «Aili Vint võib seda endale lubada, ta oskab merd maalida,» vastas minu professor Paul Luhthein, kes meid alati kirglikult kaitses.

Kunstnik on nagu pidevalt lapseootel naine. Laps sündinud, tahab ta seda kohe ka teistele näidata. Miks üks näitus rahvast ligi tõmbab, teine jätab külmaks, seda ei saa nii lihtsalt seletada, ei endale ega teisele. Nii nagu ei saa teisele peale käia, et nüüd tunne nii ja tee selline laps, keda mina tahan. Sageli on meie kunstilahinguväljal nagu Vene ajal, kui olid samuti temaatilised näitused, vahe vaid selles, et Vene ajal me eirasime Eestis neid «teemasid», igaüks tegi ikka seda, mis hing ihkas.