Autovarguste arv Eestis kahanes järsult

Autovarguste statistika näitab järjekindlat langust: näiteks mulluses edetabelis automarkide arvestuses 42 sõidukiga teise koha hõivanud Ford poleks 2010. aastal selle näitajaga esiviisikussegi mahtunud.

Kokku varastati mullu 27 Fordi vähem kui tunamullu, varastatud Hondade arv kahanes 22 ja BMWde oma 19 võrra, Mercedeseid varastati 17 ja Audisid 16 võrra vähem. Isegi vanametallina alati hästi kaubaks läinud Žigulide vargusi oli aastas 11 võrra vähem.

Pärast seda, kui Eesti profivargad paar aastat tagasi mõistsid, et iga tõsisem vargustelaine toob kaasa uurijate kõrgendatud tähelepanu, keskendutakse pigem muule kriminaalsele tegevusele. Seda kas kodumaal või Eestist väljaspool.

«Autogrupp hoiab kätt kogu aeg pulsil,» kinnitab autovarguste suurima piirkonna, Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse juht Toomas Jervson. «Igale vähegi tõsisemale vargusele järgneb kohe reageering politseipoolse survega.»

Sisuliselt tähendab see, et politsei võtab kohalike autovaraste «puistamise» ette kohe, kui tekib kahtlus, et nad on taas kodumail tegutsemas. «Kui seda survet poleks, oleks poole aastaga olukord taas nii nagu vanasti,» ennustab Jervson.

«Nagu vanasti» tähendab seda, et mitu korda aastas tuli ette kallimate autode varguste laine. Otsekui kampaania korras kaduma hakanud automarkide puhul võis selgelt aimata, et Eestis täidetakse kindlate autode tellimust. Olid need siis Toyota Land Cruiserid, Honda CRV linnamaasturid või teised.

Pärast seda, kui kriminaalpolitsei pidas poolteist aastat tagasi kinni terve jõugu Eestis Hondasid jahtinud Leedu kriminaale, valitseb siin vaikus ka leedukate poolelt.

Kaunase kriminaalid teavad, et kõik nende Eestis «tööl» käinud ametivennad on kätte saadud, ja see teadmine hoiab neid siit eemal. «Turg sellistele kergemini varastatavatele 2004., 2005., 2006. aasta automudelitele on Venemaal ja Valgevenes endiselt olemas, kuid Eestis on lihtsalt riskantne tegutseda,» ütleb Jervson.

Nii saidki politseis autovarguste uurimisega tegelevad spetsialistid lisaks grupeeringutele keskenduda eelmisel aastal ka «väiksematele» asjadele – suuri varguseid lihtsalt ei olnud.

Ent nn doonorautode ehk varuosadeks mõeldud masinate vargusi on alati. Nii jõudis Põhja prefektuuri piirkonnas mitu kuud tegutseda üks uurijate vana tuttav, kelle erialaks oli vanemate Mercedeste varastamine.

Reeglina valitseb autovaraste seas aga vaikus. Nii tõusevad üldises statistikas esile hoopis autod, mis ärandatakse selleks, et need hiljem vanarauana maha müüa. Selle poolest hakkab Põhja-Eestilt esikohta üle võtma Ida-Virumaa, kus seesugused juhtumid on silmanähtavalt sagenenud.

Vanametalli saamiseks sooritatakse autovargusi teinekord väga lihtsa skeemi järgi. Enne kui varas teda huvitava romu mõne korterelamu ees treilerile ajab, jätab ta selle kojamehe vahele sedeli oma telefoninumbriga, kus avaldab soovi auto ära osta.

Kui sellele numbrile kõnet ei järgne, on see otsekui signaal, et omanik oma romust ei huvitu ja sellega toimuvat ei jälgi. Nii ongi üsna turvaline auto lihtsalt päise päeva ajal ära viia ja hiljem vanametalliks lõigata.