Juhtkiri ⟩ Vabadus ja vastutus (15)

Finantsinspektsioon teatas hiljuti, et teisest sambast võetakse välja 1,3 miljardit eurot. Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja ütles üleeile Postimehele, et temale tuli väljavõetava raha nõnda suur hulk üllatusena.

Niisiis paiskub majandusse lühikese aja jooksul palju raha ja tarbimine suureneb. Koroonakriisist räsitud majandusele võib see tähendada head. Teisest küljest võib see olla vaid pool rehkendusest, sest enim kaotavad teise pensionisamba fondide raha suurpangad, kes on kasutanud seda investeeringuteks. Sellisel juhul jääb siin kaotajaks Eesti kapitaliturg.

Poliitilise külje pealt on selge, et tegemist on Isamaa valimislubadusega. Pole juhus, et Isamaa uued reklaamid meedias olid ajastatud perioodi, mil on selgunud, kui palju inimesi soovib oma raha teisest pensionisambast välja võtta. Arvestades ka asjaolu, et sel aastal seisavad ees kohalike omavalitsuste valimised, pole raske näha Isamaa lootust pensionireformist poliitilisi dividende saada. Eriti veel, kui silmas pidada Isamaa pidevat pendeldamist valimiskünnise lähedal. Ent ei ole kindel, et sügisel valima minevad inimesed tõmbavad võrdusmärgi Isamaa ja pensionireformi vahele. Seega, pensionireform võib, aga ei pruugi suurendada Isamaa populaarsust.

Eesti tööealine elanikkond on umbes 664 000 inimest. 150 000 raha välja võtvat inimest sellest teeb veidi vähem kui neljandiku. Võib ka arvata, et sellele 150 000 inimesele tuleb aasta jooksul veel lisa.

Tulevikus tekib olukord, kus praegu tehtud otsuste tõttu saavad ühed pensionärid vähem pensioni kui teised. See aga tekitab poliitilisi pingeid, näiteks Eesti maksusüsteemis.

Inimlikult on soov vaba raha saada ja kasutada mõistetav, sest koroonakriisis on paljud sissetulekuid kaotanud. Liiatigi kumab siit läbi soov ravida inimeste ja ühiskonna koroonadepressiooni suure rahasummaga. Samas näitab enam kui 150 000 inimese tahe raha kätte saada, et meil ikka pole harjutud raha koguma ja pikemalt ette mõtlema. Raha kogumine pensionifondidesse vajab stabiilsust ja mängureeglite poolel teel muutmine ei aita kaasa pensionifondide edukale tegevusele.

Samas tähendab suure osa tööealise elanikkonna soov raha kohe kätte saada, et tulevikus saab seesama osa vähem pensioni kui ülejäänud tööealine elanikkond praegu. Ehk tekib olukord, kus praegu tehtud otsuste tõttu saavad ühed pensionärid vähem pensioni kui teised. See aga tekitab omakorda poliitilisi pingeid, mida peavad hakkama lahendama tuleviku poliitikud paarikümne aasta pärast, kui mitte varem.

Tulevikku vaadates tekib pinge ka Eesti maksusüsteemis. Juba praegu on selge, et vananeva ja väheneva rahvastiku tõttu pole praegune maksusüsteem jätkusuutlik. Kui sinna tekib veel ebakõla teisest pensionisambast välja võetud raha tõttu, seisab riik silmitsi karmi valikuga: riigieelarve kokkusaamiseks tuleb tõsta makse. Selline väljavaade oleks aga poliitikutele väga ebameeldiv. Kas maksutõusud tulevikus tähendavad inimestele suuremat rahavabadust, millest nüüd hõiskavad Isamaa poliitikud?