:format(webp)/nginx/o/2021/04/02/13710010t1h7b83.jpg)
Eesti ulmekirjanduse ja -kirjastamise ajaloost leiab mitmeid legendaarseks kujunenud raamatusarju, nagu nt «Tempus fugit», «F-sari», «Sündmuste horisont» ja «Orpheuse raamatukogu» (tinglikult võib neile lisada ka peamiselt krimikirjandusele spetsialiseerunud «Mirabilia», milles ilmus aastate jooksul paarkümmend ulmeraamatut). Nüüd on astunud esimese otsustava sammu selle väärika seltskonnaga liitumiseks äsja lugejate ette astunud «Ulmeguru ulmesari».
Ehkki uue sarja esimese raamatu pealkiri, milleks on «Läbi valu ja vaeva», asetab teose vähemalt minu silmis esimese assotsiatsiooni pealt automaatselt – ja mõistagi ekslikult – küüditamisteemalise kirjanduse kaanonisse, leiab nende kaante vahelt siiski üksnes žanripuhast ulmet. Kokku 14 juttu, millest seitse eestlastelt, kolm ameeriklastelt, kaks venelastelt ning üks tšehhilt ja Belgia päritolu prantslaselt.
Jüri Kallas, uue sarja peaideoloog ja üks avaraamatu kahest koostajast, kirjutab sissejuhatuseks, et ettevõtmise taga on tegijate soov avardada kohaliku tõlkeulme geograafiat. Ning seda peamiselt ekskurssidega väljapoole inglise ja vene keele piire. «Samuti tahaks anda avaldamisvõimalust eesti autoritele, kes praegustesse sarjadesse ei sobitu,» lisab ta. Lisaks romaanidele ning autorikesksetele jutukogudele on plaanis hakata avaldama ka eri rahvaste-riikide ulmeantoloogiaid.
«Läbi valu ja vaeva» laenab kogumikuna oma pealkirja avatekstilt, mis on ideaalne sisseviskamislugu: hoogne, ühtaegu õudne ja vaimukas ning samas vastutustunde- tult lühike. See pärineb Maniakkide Tänava aja jooksul üha nõtkemaks muutunud sulest ning mõjub nii teema, stiili kui ka kvaliteedi poolest kui kadunud peatükk Andrus Kivirähki romaanist «Rehepapp».
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)