AK ⟩ Heiki Valk: Tartu linnamüüri minevik, olevik ja tulevik (1)

Keskaegset Tartut kaitses kivist linnamüür, vähemalt 27 torni ja viie suurema väravaga – kokku enam kui kaks kilomeetrit pikk. Kivist linnamüüri ehitamist alustati tõenäoliselt 13. sajandi lõpuveerandil või ka hiljem, arvatavasti eelnesid sellele puust linnakindlustused. Müür pakkus tartlastele läbi keskaja kaitset Vene ohu vastu ning mõneks ajaks ka Liivimaa sõjas ja Rootsi–Poola sõdades. Põhjasõjas, 1704. aastal kaitses müür linna jõepoolsest küljest seni, kuni see Laia tänava otsas olnud Vene värava piirkonnas kahuritules puruks pommitati. Ülekaalukad vaenuväed tungisid linna ja algasid tänavalahingud. Et lootusetuks muutunud olukorras elusid säästa, andis komandant käsu puhuda alistumissignaali.

Vene väed õhkisid Tartu linnamüüri ja piiskopilinnuse 1708. aastal, mil kogu linn maha põletati. Kuigi linnamüüri võtmepaigad – väravad ja tornid – õhiti, püsisid varemed endiselt püsti. Veel 18. sajandi keskpaiku kehtis Vene impeeriumis keeld ehitada kivihooneid mujale kui Peterburi ning arvatavasti selle keelu lõpuni või ka Tartu kustutamiseni kindluslinnade nimekirjast pärast 1775. aasta suurtulekahju püsis linnamüür Põhjasõjast säilinud ulatuses. Varemetele sai saatuslikuks aeg, kui Tartu hakkas pärast nimetatud suurpalangut taas kosuma ja linna võis ehitada kivist maju. Nüüd muutus linnamüür kivimurruks, kust oli hea võtta ehituskive. Kui Nikolai I 1825. aasta ukaasiga keelati Vene impeeriumis vanade varemete lammutamine, olid müürist alles jäänud vaid vähesed riismed.

Linnamüür tänapäeval

Kõige pikem, ligi 130 meetri ulatuses jälgitav lõik Tartu keskaegsest linnamüürist on alles Vabaduse puiestee ääres Laia ja Munga tänava vahel, vähemal määral on seda näha botaanikaaias ja endise Krooksu juures Toome nõlval. Veel 1990. aastate keskpaiku seisis müürilõik Vene värava asukoha kõrval Laia tänava ääres enam-vähem Põhjasõja purustuste järgsel kujul – seal toimunud verise tapluse tumm tunnistaja.