Aat Purje: tsensuur hävitab iseolemist (5)

Üha tihenevate rahvusüles­te protsesside ja globaliseerumise tulemusena ei ole ükski ühiskond enam isoleeritud kogum kohalikest traditsioonidest, tavadest ja normidest. See võimaldab võõrastel konfliktidel kanda kinnitada kõikjal. Näiteks rõhujate ja rõhutute mentaliteet võib üle kanduda ka võrdlemisi harmoonilisse ja kokkuhoidvasse keskkonda. Sedasi tekivad sunnitud debatid õigustest ja nende puudumisest, vabadustest ja nende ulatusest. Sellised tuumikkonfliktid ja ühiskonda lõhestavad teemapüstitused ei ole enam võõrad ka meile, kes me arutame abieluvõrdsuse ja vihakõne teemadel.

Kõige raputavam ja pikkadeks aastateks Eesti üldsust saatma jääv väärtuskonflikt on teatud poliitiliste jõudude katsed kriminaliseerida vihakõne. See on võrreldav 2014. aastal vastu võetud kooseluseadusega, mis oli sillutatud ühiskonda liitvate loosungitega, kuid vallandas enneolematu juriidilise segaduse ja avalikkuse enamuse pahameele. Kui seni on ühiskond saanud ilma tsensuurita avameelselt rääkida nii eelmainitud kooseluseaduse kui ka teistel sotsiaalselt tundlikel teemadel, siis vihakõne kriminaliseerimisega mängureeglid muutuvad.