Aeg Liibanoni pantvangikriisist: väga palju šarlatane ilmus välja

«Esialgu polnud selge, mis nendest konkreetsetest jalgratturitest saanud on. Väga kaua oodati esimest tõestust, et nad on elus,» meenutas Aeg. «Keegi ei teadnud, milline see vangistamine oli, kas keegi hakkas vastu, kas keegi tapeti selle käigus või kõik tapeti - suur teadmatus. Aga see oli tõsine kergendus eestkätt omastele.»

Aeg tõdes, et see teadmatus oli ootamiseks kõige hullem aeg. «Sel ajal ilmus väga palju ennustajaid ja šarlatane välja, kes pakkusid oma teenust, et nemad teavad, kus nad on. Loomulikult tasu eest – okei, oli ka selliseid, kes tulid vähemalt esialgu ilma tasu nõudmata. Sellises situatisioonis ollakse väga vastuvõtlikud, pakutakse ja usutakse neid ning see on viimane õlekõrs. Aga tuleb siiski säilitada kaine lähenemine, emotsioonidega pole võimalik selliseid situatsioone lahendada,» rõhutas hilisem justiitsminister.

Asendamatu tähtsusega oli eestlaste jaoks suhtlus teiste riikide eriteenistustega. «Algul võtsime ühendust ameeriklastega - samas neil see pidamine selles regioonis oli vähemalt tollel hetkel väga-väga küsitav, peaaegu olematu. Aga prantslastel, läbi pika ajaloolise tausta, oli väga hea positsioon ja head kontaktid kohalike eriteenistustega. Järk-järgult sai jõutud õigetele kohtadele, kust edasi minna. Täiesti asendamatu know-how, mida saime, tuli Saksa keskkriminaalpolitseilt, kes andis oma kogemusi nende samade läbirääkimiste korraldamisel ja kuidas läbirääkimiste taktika peab olema,» sõnas Aeg.

Endise justiitsministri sõnul peaksid kõik pääsenud olema praegu «rivis» ning tervise juures.