:format(webp)/nginx/o/2021/03/21/13689679t1h97d1.jpg)
Z-põlvkonna ängi, lootuse, lootusetuse ja haavatavuse sümboli, uue põlvkonna superstaarietaloni Billie Eilishi tähelend on otsekui kombinatsioon American dream’ist ja moodsast Tuhkatriinust. Mingis mõttes peaks R. J. Cutleri liigutav dokumentaalfilm süstima optimismi kõigisse, kes endiselt tahaksid – ehk pisut naiivselt, aga siiski –, uskuda, et kõik on võimalik.
Depressiivse teismelise Billie Eilishi muinasjutuline edulugu on elav näide sellest, kuidas masenduse väljaelamine koduseinte vahel koduste vahenditega omaenda muusikasse võib teha tundmatust lapsest üleöö superstaari, miljonite kumiiri ja ühtlasi multimiljonäri. Superstaariks tegi Billie internet ehk virtuaalne reaalsus, kus enamik tema kõige tulisemaid fänne elab ja tegutseb.
Filmi tegevus toimub põhiliselt perioodil, mil 17-aastane Billie salvestas koos vennaga oma debüütalbumit «When We All Fall Asleep, Where Do We Go?» (2019), osa filmikaadreid lähevad küll päris varajasse noorusesse. Küllap käib iga Z-generatsiooni kuulujaga automaatselt kaasas gigabaitide kaupa autobiograafilisi videokaadreid, muist enda, muist teiste filmitud, ning nendest on palju tõhusat abi kõigil tulevastel dokumentalistidel.
Õigupoolest algas Billie Eilish Pirate Baird O’Connelli tähelend juba 13-aastasena, kui ta laadis Soundcloudi üles pisut naiivse ballaadi «Ocean Eyes», millele veidi hiljem vändati käepäraste vahenditega video. Pala sai kiiresti viraalseks ning jõudis raadiotesse. Filmis on toredad haruldased kaadrid noorukesest eufoorias Billiest, kes ei suuda oma õnne uskuda, kui kuuleb pala mängitavat populaarses raadiojaamas. Õnnelik seisund ei ole Billie loomulik olek, aga sellest allpool lähemalt.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)