Miks siis ikkagi nii sageli ajaloosündmuste, ja just vapustavate ajaloosündmuste poole pöördutakse – mitte ainult meil, vaid ka läänes? Põhjus on väga lihtne: inimese iseloomu salasopid avanevad tõeliselt ainult ebainimlikel aegadel. Tänapäeva heaoluühiskonnas võib igaüks kiita, kui hooliv ja eetiline ta on, tõelist kinnitust leiab sellele väga harva.
Samas on ajapikku laienenud ka ajalooromaanide žanriline spekter. On ilmunud muuhulgas säärased teosed, kus ajaloolistesse tõsiasjadesse ei suhtuta enam kuigi rangelt, faktidega käiakse ümber mänguliselt või nopitakse süžee arendamiseks vajalikud teiste hulgast välja. Faktidega mängulise ümberkäimise näide võiks viimase aja Eesti kirjandusest olla Urmas Vadi «Ballettmeister».
Ka kelmiromaan järgib tegelikke asjaolusid ainult lõdvalt ja valikuliselt. Kelmiromaani üks kindel tunnus on, et selle võtmetegelased tulevad keerulistest situatsioonidest mängleva kergusega läbi. Lisaks põimuvad tegelaste saatused igasugust tõenäosust trotsival moel üksteisega jälle ja jälle, saatuslikel aegadel ollakse «õigel ajal õiges kohas» jne. Kõike seda ei olegi võimalik rangelt ajalootõde järgides paberile panna. Lugejagi arvestab sellega: vaevalt leidub kedagi, kes näiteks Dumas’ «Kolme musketäri» sündmustiku põhjal hakkaks ajalooeksamiks valmistuma – või peab too olema väga lihtsameelne.
Eelmainitud tunnuste põhjal on Roland Tõnissoni «Uue Maailma hällilaul» vaieldamatult kelmiromaan, kuigi mõnes lõigus – näiteks lõpuosas, kus tsiteeritakse pikalt ajalehekirjutisi ja muid dokumente – tekib mõte, et vahest oli autoril kavatsus anda perioodist põhjapanevam ülevaade.
/nginx/o/2013/09/05/2240383t1h091a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/03/19/13686575t1h4b8b.jpg)