Margit Sutrop: Eesti teaduse probleemid (2)

Peaminister Kaja Kallas pidas 10. märtsil riigikogus ettekande eesti teaduse ja arendustegevuse olukorrast ning valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Järgnev arutelu, kus sõna võtsid kõikide erakondade esindajad, näitas, et eesti teaduse tulevik on kõigile oluline. Ka selles, et teaduslepet tuleb täita ning teadusele peab minema vähemalt üks protsent SKTst, ei olnud erimeelsusi. Samas tuli välja, et on erinevaid arvamusi selles, mida me teaduselt ootame.

Olukorras, kus kogu maailm otsib kaitset agressiivse viiruse vastu, on teaduse praktiline kasu ilmne. Teadlased on praegu hinnas, neilt oodatakse nii seletusi kui ka lahendusi. Ent paljudele jääb segaseks, kuidas teadus toimib või mille alusel teadlased seletusi ning nõuandeid annavad. On ka nurinat, miks teadlased pole ühel meelel või miks eksperdina esinev teadlane oma varasemaid seisukohti ümber hindab. Kui poliitikakujundajad ootavad teadlastelt lõplikku teadmist ning selget käitumisjuhist, pannakse teadlased eksperdina raskesse olukorda, sest teadus nõuab kahtlemist ning uute teadmiste valguses varasemate teadmiste paikapidavuse kontrollimist ja vajadusel ümberhindamist.

Kahjuks jääb paljudele ka ebaselgeks, miks alusteadused on tähtsad: nad uurivad nähtuste olemust ning mehhanisme, mida tundmata ei saa olla ühtki rakendust. Raskem on hoomata ka teaduse laiemaid funktsioone: teadus kujundab meie maailmapilti, aidates inimesel mõista iseennast ja ümbritsevat maailma, ta loob elukvaliteeti, ta on osa kultuurist ning, mis kõige olulisem – teadus annab haridusele vundamendi. Ei saa olla kvaliteetset haridust, kui see ei põhine teadusel.