Keeleteema on viimasel ajal muutunud teravaks seoses aruteluga ühtse eesti kooli üle. Sellest johtuvalt käsitleti hariduse keele küsimust ka eelmisel nädalal Postimehe arvamusliidrite lõuna konverentsil. Arutelu käigus sõnastati tõdemus, et eesti keele olukorra parandamine ei ole siin elavate rahvusvähemuste ega välismaalaste, vaid ikkagi eestlaste enda teha.
Selle tegemise poliitiline väljendus on eesti keele arengukava, mille vastuvõtmine venib aga üle mõistuse kaua. Eelmine keelevaldkonna arengukava lõppes 2017. aastal. Uue koostamine takerdus pikaks ajaks vaidluste ja ametnike vastuseisu taha. Lõpuks määrati selle projekti vahemeheks Toomas Kiho, kelle juhtimisel said 2020. aastaks sisulised vaidlused peetud ja valmis arengukava ajavahemikuks 2021–2035. Nüüd kestab 2021. aasta juba kolmandat kuud, kuid kava ootab senini kinnitamisjärge riigikogus.
Vägisi tekib küsimus, kas eesti keel on riigile ristiks kaelas. Tahaks väga loota, et nii see pole. Kuid kindlasti on tarvis teada põhjusi, miks arengukava arutamine ja vastuvõtmine just riigi tasandil kuidagi edeneda ei taha. Eks seda annaks ajada nii koroona kui ka valitsuse vahetuse kaela, kuid nii pika venimise taga peab olema ka midagi muud.
Põhiseaduse alustala, et Eesti riik on loodud eesti keele ja kultuuri säilimiseks, teab igaüks. See on sõnades ka poliitika tegemise alus. Kuid tegudeni jõudes kipub just keel alati olema valdkond, mille üle arutamist edasi lükata või mille arvel kompromisse teha. Nõndasamuti on lood kultuuriga, millele juhtis Postimehe arvamusveebis hiljuti tähelepanu Helen Sildna («Eesti kultuuripoliitika vajab restarti», 11.03). Tundub, et väärtused, millele meie riik üles ehitati, on paigast nihkunud.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/03/14/13678548t1hfe14.jpg)