Hea kirjanik, kel pole millestki kirjutada? (1)

Tema 2019. aastal ilmunud romaan «Poola poisid» noppis mullu koguni kaks suurt auhinda: kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia ning Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Mullu lugejateni jõudnud «Mitte ainult minu tädi Ellen» liigub oma eelkäija soojades jälgedes, pälvides eile kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia.

Olin alati arvanud, et suurt riiklikku kirjanduspreemiat kaks aastat järjest võita on peaaegu võimatu. Või vähemalt polnud sellega siiani, kuni Mudlumini, minu mäletamist mööda keegi hakkama saanud. Tema tänavune triumf paneb aga eeldama, et üleolek oli nii võimas ja peakõrgune, et ei jätnud otsustajatele lihtsalt teist võimalust. Sest pole ju saladus, et üldiselt püüavad žüriid sedasorti preemiaid jagades autorite ja teoste üldist auhinnatust jõudumööda otsuste langetamisel arvesse võtta ning hoolitseda, et au, kuulsus ja preemiaraha jaguneksid aastate lõikes autorite (ning kohati ka sugude, koolkondade, põlvkondade ja alamžanrite) vahel võimalikult ühtlaselt.

Tunnistan, et minus tekitab Mudlumi saavutus lisaks siirale (ja täiesti irooniavabale!) imetlusele ka kõrgendatud huvi ja senivaibumatut hämmingut. Huvi, sest selline auhinnatus osutab vastuvaidlematult teose kunstilisele kvaliteedile ning meelitab seda (uuesti üle) lugema. Hämmingut, kuna mu enese varasemad lähenemiskatsed sama autori eelmistele raamatutele on olnud äpardumised (mis räägib mõistagi vähemalt sama palju minu kui nende teoste kohta).

Kui oleks olemas kirjanduse Tinder, mis aitab lugejaid autorite ning teostega kokku viia, siis see ütleks ilmselt kiiresti, et mina lugejana ja Mudlum kirjanikuna ei ole eriline match. Ja ega ei peagi olema. Ja ilmselt ei saagi olla. Sest oleme eri põlvkonnast ja soost ning tõenäoliselt erinevate esteetiliste ideaalidega (mis on täiesti normaalne ja isegi igati tervitatav). Ning pealegi pole mul ei iseenda ega oma lähedastega olnud kunagi selliseid emotsionaalseid väljakutseid (nagu nt üksindus, ebakindlus, toimetulek leinaga jne) kui Mudlumil (või siis vastavalt tema teose minategelasel). Pakun, et «Mitte ainult minu tädi Ellen» võiks lugeja peal töötada päris hästi kui autobiograafilise koega eneseabiraamat – aga seda mõistagi ainult eeldusel, et lugejal on autori(mina)ga sarnased probleemid.