/nginx/o/2021/03/12/13675196t1h500a.jpg)
Samal ajal kui keskkonnaministriks sobib ilma bakalaureusekraadita riigiteaduste üliõpilane Tõnis Mölder (Keskerakond), räägitakse akadeemilistes ringkondades sellest, et kõrghariduseks võiks lugeda alles magistrikraadi – selle on välja pakkunud näiteks Tallinna Ülikooli uus rektor Tõnu Viik. Vestlesin kõrghariduse staatuse üle praeguses Eestis riigiteadlaste Triin Lauri ja Tõnis Saartsiga.
Milline on hariduse ja haridust tõendavate dokumentide tähendus Eestis? Kas kõrgharidus on üldse vajalik, et teha riigi jaoks olulisi otsuseid? Kas peaks seadma ka poliitilistele ametikohtadele mingid haridusse puutuvad formaalsed nõudmised, nii nagu on avalikus sektoris, aga eriti akadeemias, kus juba lektoriameti täitmiseks on vahel vaja doktorikraadi?
Triin Lauri: Eesti haridus- ja tööturupoliitikate arengud on lähtunud pigem avatusest ning nii on ka meie haridus- ja tööturu vaheline koostöö küllaltki leige. Üpris suurele osale ametitest on ligipääs erineva haridustaustaga inimestel, sealhulgas nii eriala kui haridustaseme mõttes. Sama avatus laieneb ka avalikule sektorile ja poliitilistele ametikohtadele. Ses avatuses on Tõnis Mölderi taoliste üle imestamine isegi veidi ootamatu.
Teisalt, muidugi, masskõrghariduse ajastul ja tugevalt hariduseusku ühiskonnas on küsimus kõrghariduse puudumisest ilmselt põhjendatud. Olukorras, kus üle poole tänastest koolilõpetajatest pigem omandavad kõrgharidust, saab ülikoolidiplomist sageli üldisem signaal, näidates erialase suutlikkuse kõrval seda, et inimene on võimeline end teatud aja jooksul ja teatud ülesanneteks (eksam, projekt, lõputöö jne) edukalt kokku võtma.
Arvan siiski, et tänane avatus ligipääsul ametikohtadele on väga Eesti nägu ja pigem hea.
/nginx/o/2015/04/28/4009923t1hd406.jpg)