:format(webp)/nginx/o/2021/03/11/13674512t1hf775.jpg)
Veel mõni aeg tagasi tervitas ühe toidukaupade keti ustel sisenejaid humoorikas silt: «2020, me ei jää sind igatsema!» Tõepoolest, see kõiki rekordeid purustada tõotanud ning unistusi täis 21. sajandi teine kümnend alustas sellega, et tõmbas meil kõigil naha üle kõrvade, SA Tallinna Lauluväljak juhataja Urmo Saareoja.
Täielik seisak on tabanud neid tegevusi, mis sõltuvad otseselt sellest, et inimesed kohale tuleksid ning liiguksid. Kui eelmise aasta lõpus võis veel klaasi näha pooleldi täidetuna ning uskuda, et järgmisel suvel taastub normaalne – nii nagu me seda mäletame – elu, siis tänaseks on selge, et seda ei juhtu. Aeg on roosad prillid eest võtta ning tunnistada, et suurürituste osas jääb ka 2021. aasta vahele.
Ürituskorraldus on üldjoontes üsna tänamatu äri: kui leiad hea esineja, aga ilm on halb, siis jääd tõenäoliselt kahjumisse; kui leiad halva esineja, aga ilm on hea, siis jääd tõenäoliselt ikka kahjumisse. Sellele lisandub veel ridamisi erineva väärtusega muutujaid, mis võivad kord tegevust soodustada, kord seda pärssida. Samas tuleb siiski nentida, et Eesti inimesed on 30-aastase ürituskorralduse turu arenguga solidaarselt üht jalga astunud. Edukad korraldajad on suutnud aimata publiku soove ning publik omakorda hoolega üritustel osalenud.