Juhtkiri ⟩ Et kesta läbi aegade

Maarja Vaino tasakaalukad ja hästi argumenteeritud arvamuslood, mis tõukuvad ühiskonna aktuaalsetest teemadest ja annavad neile kultuuri süvaväärtustest lähtuva hinnangu, on toeks paljudele, kes on häiritud üha kiireneva maailma pinnapealsusest ja lapsikusest.

Ta kirjutab murega eesti keele ja kultuuri pärast, nii nagu on seda teinud paljud silmapaistvad mõtlejad alates Kristjan Jaak Petersonist. Muutunud maailmast hoolimata ei ole rahvusliku ja kultuurilise iseolemise tung kuhugi kadunud, isegi kui selle iseolemise vormid võtavad tänapäeval teistsuguse kuju kui möödunud aegadel.

Eestlus ei ole kunagi valmis, seda luuakse ja taasluuakse üha uuesti, ja isegi nende poolt, kes end rahvuslasena ei määratle või sellele ideele vastanduvad. Dialoog on selle protsessi loomulik osa, mida sageli ei suudeta mõista.

«Me ei saa aru, et arvamuste paljusus on paratamatus, me peame arvestama sellega, et inimestel on erinevad arvamused, ja me peame alati ka ise ennast veidikene tagasi hoidma,» ütles Vaino Postimehe peatoimetajale antud intervjuus. «Ja suurim õppetund on see, et mitte hakata lahterdama inimesi õigesti ja valesti mõtlevateks.»

Eesti keele õpe on ja jääb ka tulevikus üheks Eesti kestlikkuse alussambaks. See on teema, kus vajame ausat ja avameelset arutelu viisidest, kuidas eesmärke saavutada.

Tasakaalukas ja oponentide suhtes lugupidav arutelukultuur on ka üks Postimehe põhiväärtusi, nii nagu ka hool eesti keele ja kultuuri arengu eest. Ja nende eest seisab järjekindlalt oma publitsistikas ka aasta arvamusliider Maarja Vaino.

Eesti keele arengu küsimused ei kaota päevakohasust, sest maailma mastaabis on Eesti liigagi haavatav kultuuriruum. Sellest lähtuvalt oli ka tänavuse arvamusliidrite lõuna konverentsi fookuses üks eestluse alustugesid – Eesti hariduse keel.

Meie üldhariduses on praegu arutelu all viisid, kuidas kujundada ühtset eesti kooli, kõrghariduses ja teaduses küsimus sellest, kuidas tagada eesti keele roll ülikooli õppe- ja töökeelena. Tänase Postimehe arvamuskülgedel on ülevaade mõlema valdkonna probleemidest ja sihtidest konverentsi peakõnelejate sulest.

Neist ülevaadetest ilmneb, et eesti hariduses mõjutavad keelt kaks vastassuunalist hoovust. Üldhariduses on tunda, et eesti keeles õppimine leiab üha enam mõistmist Eesti vene ja muu kodukeelega perede seas. Vaja on anda vaid hoogu: pakkuda tuge, metoodikat ja õpetajaid, et ei kannataks hariduse kvaliteet ja õpikeskkond.

Kõrghariduses tuleb eesti keele seisundi hoidmiseks töötada tugevalt vastuvoolu. Nagu vestlusringis mainis Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk, on sageli takistuseks õppejõudude hoiakud, milles pole soovi erialaõppe arvelt anda ruumi eesti keelele, iseäranis kohustuslikus vormis.

Kindlasti on üllas loota inimeste sisemisele motivatsioonile, kuid vaevalt me oleksime vene kogukonna lõimimisel jõudnud nii kaugele, kui oleksime kolmkümmend aastat tagasi jätnud eesti keele õppimise vaid vabatahtlikuks. Eesti keele õpe on ja jääb ka tulevikus üheks Eesti kestlikkuse alussambaks. See on teema, kus vajame ausat ja avameelset arutelu viisidest, kuidas eesmärke saavutada, olgu koolis, ülikoolis või ühiskonnas laiemalt.