Nädala mõte: õiglane hüvitis

Meile meeldib käia metsas. Sõidame linnast välja ja keerame sisse korras metsateele, kus pole ohtu porimülkasse kinni jääda. Loomulikult eelistame metsatukka, mis pole võsasse kasvanud ja lamapuitu risti-rästi täis.

Aga kuidas korras teed ja kraavid metsa said, kuidas sealt võsa kadus, et võimsad männid-kuused-kased nüüd vabalt kasvada saavad? Üllatus, aga kõige ilusamad marja- ja seenemetsad, kus mõnusalt botastega ringi sammuda, on enamasti metsaomaniku pika töö vili.

Omanik on tuhandeid puuistikuid ostnud, hulga raha kulutanud metsateede ja kraavide korrastamiseks. Algusaastatel on tehtud valgustusraiet, mille käigus sisuliselt rohitakse väärtuslikud puuliigid võsast välja. Siis nopitakse harvendusraiega välja niru kvaliteediga puud ja saabki kasvada mets, mida nähes hing hõiskab.

Pered, kes kunagi riigilt ostnud hüpoteegiga majandusmetsa, on panustanud raha ja aega metsa eest hoolitsemisse. Siis aga seadis riik looduskaitsepiirangud ja sul võib kodumaja katus sisse vajuda, aga oma metsast sa raha ei saa. Eramets on selleks, nagu üks ametnik pettunud pensionärile ütles, et metsaomanik saaks uhkelt jalutamas käia.

Asja üks külg on, et omanik ei saa metsa juba investeeritud raha tagasi, teisalt ei tohi kaitsealusest metsast isegi tormi murtud puid välja viia ja üraskil on vaba voli paljuneda.

Metsade sulgemine säärases mahus solvab eraomanikku ja seda ei saa ette heita. Loodust on vaja hoida, aga ka inimest on vaja hoida. Praegu peletame armsa loomakese nimel ettevõtlikud inimesed Ida-Virumaalt mujale. Keskkonnaametnikel on aeg lõpetada metsaomaniku narrimine ja välja töötada õiglased hüvitised kaitsealuse maa eest. Et haruldased loomad-linnud ja inimene kõrvuti elama mahuksid.