Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Kuidas ABS viirusega võitleb (1)

«Aga ei: seal vahel on nii palju pitsatiga pabereid ja nii palju inimesi, kes tegelevad nende paberitega ja mingite nimekirjade koostamisega,» heitis ta ette. On selgunud, et kuigi rahvastikuregister võimaldab anda inimestele eesti.ee meiliaadresse, pole paljud inimesed neid ümber suunanud ning informatsiooni kätte ei saa. 

Koorberg aga lisas, et tal on ümber suunatud ja kõikidel varasematel kordadel on see toiminud. Nüüd aga tegid tema ja mitmed kolleegid katseid, kas õnnestub iseendale selle abil meili saata ning ei saanud. «Saime aru, et mingisugune jama peab seal olema. Eesti vabariik, palun vaata oma meilisüsteem üle, kas see ikkagi töötab sellisena. Kas need inimesed, kes on määratud vaktsineerimise sihtrühma, kas nad kasutavad meiliaadressi, kas see on kättesaadav ja sõnumid lähevad kohale,» kutsus ta üles.

Lang üldistas, et kui ajakirjandus kajastab ABSi esindajate seisukohti vaktsineerimises, siis jääb sealt kõlama kaks suhtumist. Esiteks, et ei maksa usaldada eraettevõtlust. Teiseks käitub riik igal juhul paremini kui ravimifirmad või eraõiguslikud meditsiiniasutused ning need tuleb vaktsineerimisest eemal hoida. Koorberg täiendas, et samamoodi räägivad ka perearstid, et levib arvamus erafirmade eemalhoidmise vajalikkusest.

Lang tõi välja, et on tüüpiline poliitiline võitlus anda mõista, et eelmisel valitsusel pole tänaste nakatumisnumbritega mingit pistmist. Koorberg ütles vastu, et tänane valitsus on rohkemgi kui eelmine andnud ebamäärseid sõnumeid vaktsiinide kättesaadavuse ja muude oluliste küsimuste kohta. Samuti pole ebamäärasus piirangutega pärit eelmisest valitsusest, kritiseeris Koorberg. Lang märkis, et tegemist on poliitilise otsusega, millised piirangud on täpselt kehtestatud.

Näiline prügimajandus

Teiseks suureks teemaks ABSi ees on jäätmete sorteerimine ja taaskasutus, kus Ekspress ja Maaleht lõid kaika sipelgapessa. Nüüdseks on sipelgapesa andnud vastulöögi. Koorberg kirjeldas, et jäätmekäitlusfirmad esitasid peaaegu sünkroniseeritult sõnumeid, et esiteks pole kõik asjad päris nii, nagu ajalehes kirjas, ning teiseks ei peaks inimesed loobuma prügi sorteerimisest.

Lang hindas, et arvamuslugude number üks artikkel oli Postimehes avaldatud lugu Marika Kirchilt, kus autor küsib, mis on jäätmete sorteerimise eesmärk. Lang avaldas kahetsust, et ajakirjandus jätab tihtipeale eesmärgi vaatlemise kõrvale, vaid selle asemel keskendutakse korraldamisele. 

Ta tõi esile, et kui erakondadelt küsiti, mida jäätmemajanduses tuleks teha teisiti, jäid koalitsioonierakonnad ootuspäraselt kidakeelseks. Eesti 200 ja rohelised aga ütlesid, et tuleb täiustada administratiiv-bürokraatlikku süsteemi. «Tõhustame järelevalvet, võtame ametnikke tööle ja küll siis kõik asjad paranevad. No ei parane!» heitis ta ette.

Koorberg ütles vastu, et nii RagnSells kui ka Ekspressi lugu on samuti kritiseerinud senise järelevalve ebatõhusust, mistõttu on võimalik arve peita, pakenditasudest kõrvale hiilida ja probleem kaelast ära lükata. Lang selgitas, et tema meelest pole asi mitte regulatsioonide tõhususes, vaid süsteem iseenesest on jabur. Prügi sorteerimise suureks eesmärgiks ei ole saada rohkem prügi, millest midagi teha, vaid et keskkonnamõju oleks lõppastmes väiksem.

Koorberg märkis, et tema hinnangul on pakendimaksu mõte panna tootjaid vähem pakendama, et tekiks vähem prügi. Kui aga selgub, et pakendimaksust on lihtne kõrvale hiilida, pole sest kasu. Lang argumenteeris, et mittetoimiva süsteemi puhul on hukatus mõelda, kuidas seda täiustama peaks hakkama. Selle asemel peaks radikaalselt mõtlema, kuidas teha regulatsioon, mis oluliselt vähendaks prügi tekkimist.