Marianne Mikko: roosast ja sookuuluvusest (18)

Olen oma poliitikukarjaääri vältel päris palju külastanud lasteaedu. Naistepäeval on sotsiaaldemokraatidel nimelt komme paarkümmend viimast aastat lasetaias töötavatele naistele kohvi kõrvale kringleid viia.

Lasteaiaõpetajatega poliitika üle arutades on juttu tulnud ka eelkooliealiste muredest ja rõõmudest. Peale palkade on palju muudki rääkida. Eks vestlus on kahesuunaline tee. Üks asi on mulle võõrustajate juures ühes või teises Eestimaa paigas silma jäänud. Mängunurk. Tegelikult tuleb kasutada mitmust, sest poiste ja tüdrukute mänguasjad erinevad üksteisest üsna palju. Ma ei hakka kõnelema domineerivatest värvidest, mida lugeja võib elavalt ette kujutada.

Läbi aastakümnete on vaat et igal eesti lapsel teada, millest on tehtud väikesed tüdrukud. Salmike lõpeb «ja maasikavahust». Selge see, et roosa on tüdrukute värv. Kas pole siis? Poiste puhul on sama hästi teada, et nende värv on sinine, väiksemate poisipõnnide puhul helesinine. Paljudes peredes peetakse lapse sünni puhul imiku sugu silmas. Poisslapsele soetatakse sinistes toonides esemed, tütarlapsele ikka roosad. Tõsi, viimastel aastatel on lapsevanemate hulgas märgata teadlikkuse kasvu. Tänapäeva beebivankrites tuleb juba ette rohkem värve: kollasest hallini, sekka rohelist ja oranžigi.

Juba nõukaajast alates valitseb lasteaedade mängunurkades väljakujunenud reegel: pisikesed tüdrukud mängigu, nagu nad seda aastasadu on teinud – nukkudega, poistele on välja pakkuda kaasaaegne mänguautopark. Olen teeselnud üllatust ja küsinud, miks erinevad need lasteaia kaks mängunurka teineteisest nagu öö ja päev. Selle peale on lasteaiaõpetajad omakorda silmad rõngasse ajanud, mis mõttes?! Nii on ikka ja alati olnud. Poistel on poiste mängud ja tüdrukutel tüdrukute mängud.