Tiiu Kuurme: rõõmustagem, klaaslagi on klirinal kokku kukkunud! (6)

Martin Ehala pikem ülevaateartikkel «Soolõhe teaduses on huvipõhine» (Postimees AK, 6.02) on kirjutatud vaibumatul tundlikul teemal: milline on ühiskonnas meeste, milline naiste osa. Artiklis refereeritakse teadusuuringute väiteid, et naiste ja meeste vaimsetes protsessides on erinevused, kuigi varasemates uuringutes on leitud neid minimaalselt, ja see justkui seletab soolist jaotumist vähemalt teadusmaailmas. Mehi huvitavad asjad, naisi inimesed. Siin julgeks kahelda, inimest uurivate teaduste suurnimede seas naisi peaaegu ei leiagi. Aga küsimus on milleski muus. Ja nimelt – taas kord on rõhuasetus bioloogial peamise tõe väärtuses, mis justkui määrab kellegi suutmised, sobivuse ja koha.

Vaidlused naiste ja meeste koha ning õiguste üle on viinud loodetud võrdsuse harmoonia asemel äraspidisesse olukorda. Kas siis sugusid pole üldse või on neid palju või on kogu probleem emotsionaalselt ülesköetud naiste väljamõeldis ning feminism maailma juba hukatuse äärele viinud. Teaduskirjanduses on feminism loetud 20. sajandi mõjukaimate mõttesuundade hulka, vaatamata sellele pole tema sisu ka mitte elementaarsel viisil viitsinud enesele selgeks teha selle siinsed naeruvääristajad.