Postimees võitis auhindu mitmel rindel (1)

Korralik uuriv ajakirjandus vene keeles

Möödunud aasta parima venekeelse loo preemia pälvisid rus.postimees.ee ilmunud Jekaterina Pavlova artiklid keskkonnanõuete rikkumistest BLRTs (02.09 Бывший сотрудник BLRT рассказал о нарушениях на предприятии; 23.09 Живущие по соседству с BLRT годами не могут открыть окна ja 02.10 Чиновники проведут дополнительные исследования загрязнения воздуха в районе BLRT).

Nagu ütleb Postimehe vene toimetuse juht Olesja Lagašina, on võidutöö mingis mõttes üsna tüüpiline uuriv lugu, mis hakkas hargnema n-ö vilepuhujast, kes andis teada, et suurettevõte rikub oma tegevusega reegleid ja saastab keskkonda, mis tema hinnangul võib mõjutada naabruskonna elanike eluolu. Noor ajakirjanik Pavlova võttis asja ette: uuris nädalate kaupa kõikvõimalikke infobaase ja dokumente, süvenes erialaterminitesse, rääkis inimeste ja asjasse puutuvate ametnikega.

Kokku sai paljastav materjal. Loomulikult ei tahtnud ettevõte oma viga sugugi tunnistada. Ent kui mõisteti, et ajakirjaniku valduses on arvestatav tõestusmaterjal, asuti süüdistama vihjeandjat, kes olevat keskastme spetsialistina ise tekitatud kahjus süüdi. Ja pärast teise loo avaldamist eelistas firma suhelda juristide vahendusel.

Nende lugude tegemisel tuli taluda rohkelt nii pingeid kui ka jõulist survestamist. Loomulikult leidis raske teema põhjalik käsitlus elavat vastukaja kohalike elanike seas. Aga mis põhiline: neil lugudel oli mõju.

Põhja-Tallinna linnaosavalitsus kutsus lõpuks ometi kokku ümarlaua, et artiklites osutatud keskkonnaprobleemile lahendus leida. Ei saa salata, et artiklites olid mõned pisivead – millele BLRT juristid varmalt ka osutasid –, aga need vead said parandatud ning, oleme ausad, lugude põhiolemust need ju ei mõjutanud. Ajakirjanik Pavlova artiklid olid näited heast uurivast ajakirjandusest. Õnneks oli ka parimaid lugusid hinnanud žürii sellega nõus. See on Postimehele vene toimetusele neljas parima venekeelse loo preemia viimase kuue aasta jooksul.

Raul Ranne

Viirus tõukas andmetejahile

«On muljet avaldav, kui palju seda lugu on loetud – see on pälvinud üle kümne miljoni kliki. Tahaks öelda, et kümme miljonit kärbest ei saa eksida,» räägib värske ajakirjanduspreemia laureaat, Postimehe eriprojektide juht Aarne Seppel. Mees, kes koos multimeedia disaineri Heleri Kurisega vastutab Postimehe iga päev uuenevate koroonagraafikute ja sealse statistika eest.

Tunnustusega pärjatud kolleeg ütleb vestluses otse, et auhind läks õigesse kohta. «Tegime selle projekti Heleriga kahe peale ja tahaksin öelda, et väärisime seda auhinda. See on veebi erilahendus, mitte klassikaline ajakirjanduslik lugu – selles suhtes on äge, et seda märgati ja hinnati.»

Seppel tõdeb, et multimeedia auhinnaga tunnustatud veebigraafikud on ajas pidevalt muutunud. «Alustasime protsessi kevadel koos koroona saabumisega ja alguses tegime igal päeval uue graafiku. Aga kiiresti oli selge, et see asi ei lõppe niipea. Kuna inimene on loomult laisk, hakkasime otsima võimalusi, kuidas protsessi automatiseerida,» meenutab asjaosaline.

See aga valmistas graafikumeistritele parajalt peavalu, sest riik ei olnud andmete esitamiseks lihtsalt valmis. «Algas andmetejaht, kus kogu statistika kajastus ainult terviseameti pressiteadetes. Avaandmetest polnud juttugi. Asi ei olnud mitte varjamises või saladuselooris, vaid pigem saamatuses,» meenutab Seppel aegu, kus tal tuli ise andmeid Exceli tabelisse kanda.

Ühel hetkel sai aga terviseamet ree peale ning hakkas välja andma tänaste graafikute aluseks olevaid avaandmeid. «Võrreldes eelmise kevadega on praegu ikka väga hästi – täitsa juba 21. sajand,» kirjeldab Seppel arengut. Ometi saab iga asja alati täiustada. «Mind näiteks huvitab, mis on koroonatestile saatmise põhjus. Kas inimesed on ise läinud või on perearst neid saatnud. See võiks täitsa huvitav statistika olla.»

Praegu on Eesti koroonanäitajad kõrged ning Seppeli ja Kurise graafikud kosmoses. Kas varsti oleme maailmas esimesed? «Riike üks ühele võrrelda ei saa. Euroopa riike veel, sest seal on standardid paigas. Eksootilisemate riikidega läheb aga keeruliseks. Mina ütlen alati, et trendi põhjal saab olukorda hinnata. Ja praegu on olukord Eestis kriitiline,» ütleb multimeedia preemia laureaat.

Carl-Robert Puhm

Vaese spordiaasta fototäht

Aasta parima spordifoto auhinna võitis Postimehe fotoreporter Tairo Lutter fotoga «Esinumber», mis on tehtud Eesti tennise esinumbrist Anett Kontaveidist kodusel Fed Cupi turniiril veebruaris. Lutterile, kes töötab kahekümnendat aastat järjest pressifotograafina, on see esimene aasta spordifoto võit.

Lutteri sõnul sai eelmisel aastal sporti pildistada vaid kaks esimest kuud ja pärast Saaremaa kurikuulsat võrkpallimängu, millest vallandus saare koroonapuhang, saabus pikaks ajaks vaikus. Ta meenutas, et veebruarikuus tabatud aasta spordifoto Eesti esireketist kogu tema hiilguses tuli täiesti tavalise reatöö käigus.

«Ega sellega ongi nii, et kõigepealt teed ikka ju kindla peale fotod ära, et oleks olemas ja et ilma pildita ei oleks, siis proovid mingi ägeda pildi ka leiutada,» selgitas Lutter, kelle sõnul on tähtis tähelepanu ja kiire mõtlemisvõime. «Mõtted ja teostus tekivad alati kohapeal, ette küll ei planeeri kunagi sellist asja.»

Postimehe foto- ja videotoimetuse juhataja Erik Prozes ütles, et Lutteri saavutus on erakordne, kuna võimalusi sporti pildistada eelmisel aastal nappis. «Spordifotosaak oli eelmisel aastal üldse üsna väike, nii et nüüd selles kontekstis võetuna on Tairo foto ikka väga hea saavutus,» rääkis Prozes, kelle sõnul tasub Kontaveidi foto üle uhke olla.

Prozese sõnul on Lutter kasutanud foto tegemiseks keerulist eritehnikat ja sellise foto õnnestumise protsent on väike. «Tehniliselt on kasutatud pikka säriaega ja et sellist fotot saada, tuleb tavaliselt teha kindlasti mitukümmend duublit, pigem juba umbes sada võtet, et üks neist ka õnnestuks,» selgitas Prozes.

Fototoimetuse juhi sõnul eeldab selline foto samuti, et tegija tunneb spordiala. «Tairo ongi meil spetsialiseerunud spordile ning ta teab ja tunneb, kuidas mingid liikumised toimuvad. Ta näeb mingeid sooritusi ette ja see ettenägelikkus on vajalik mõnikord sajandiksekundi võrra, mõnikord pikema ajaühiku võrra,» sedastas Prozes, kes oli üllatunud, et Lutteri jaoks oli tegu esimese spordifoto võiduga.

Henry-Laur Allik

Punamäe võidufilmist: ma ei mõistnud, miks Eesti poiss Süüriasse sõtta läheb

Lühidokumentaali «Robert» ühe autori Sander Punamäe sõnul oli filmi valmimine väga keeruline protsess ning selleks kulus autoritel pool aastat.

Tema sõnul tekkis loo idee ühel pühapäevaõhtul, kui ta sattus juhuslikult artiklile noormehest, kes läks Süüriasse sõdima. «Hakkasin mõtlema, mis temast saanud on ja kui selle kohta mingit infot ei leidnud, otsustasin talle kirjutada,» rääkis Punamäe. Järgmisel päeval rääkis ta ideest videooperaator Erik Tikanile, kellel silmad kohe särama lõid. «Erik on ju ise ka missioonikogemusega sõdur. Talle läks see teema väga korda ja tõmbas eriti käima, mis siis omakorda mind uuesti käivitas,» meenutas Punamäe, kelle sõnul ei tulnud võidutöö valmimine sugugi kergelt.

«Kui tahad teha lühifilmi ühe inimese loost, mis juhtus aastaid tagasi kuskil kaugel maal, siis on seda pildiliselt väga keeruline ilma näitlejate ja rekonstruktsioonideta tagantjärele jutustada. Kui inimene räägib sulle rabava loo, kuidas ta ISISega sõdis ja mida kõike ta seal koges, siis on see nii filmilik, vinge ja suur asi, aga et inimesel oleks seda lugu video vahendusel huvitav vaadata ja kuulata, selleks tuli vaeva näha, kuidas see tehniliselt just täpselt nii teostada,» kirjeldas Punamäe. Ühtlasi tõi mees välja, et keeruline oli loo peategelast mõista. «Ma ei saanud pikalt aru, mis vend ta selline on. Helistasin psühholoogidele ja rääkisin nendega, mis paneb üht inimest ilma igasuguse väljaõppeta Süüriasse sisuliselt terroristiks minema. Minu jaoks oli see täiesti arusaamatu. Ja sellele ma siis üritasin jälile saada, kuigi ega lõpuni ei saanudki, kuid natukene lähemale kindlasti,» rääkis Punamäe.

Õnneks oli tal kõrval kogenud videooperaator Erik Tikan, kelle nägu film «Robert» tegelikult Punamäe sõnul ka väga on. «Eriku unistus on saada filmirežissööriks ning see film oli lõpuks just täpselt midagi sellist, mida Erik päriselt teha tahab,» ütleb Punamäe. Samuti andis tema sõnul filmile väga palju juurde originaalmuusika, mis telliti Rainer Tugevuselt. «Tugevus soovib väga filmimuusikat teha ning usun, et ka temal on sel alal ees suur tulevik,» kiitis Punamäe kaasautoreid.

Karel Reisenbuk

Nähtamatu(d), aga asendamatu(d)

Ajakirjandustsunftis räägitakse söögi alla ja söögi peale, et ajakirjanik on nii hea, kui on tema allikad. Noh – tõsi. Aga kui jutt on kirjas, siis peab vaatama ka, et see oleks loetav ja korralikult üles ehitatud. Selleks on toimetajad, kes ei saa paraku au ja kuulsust ning kes jäävad tagaplaanile. Ja sealt edasi on keeletoimetajad ja siis küljendajad, kes ometi panevad viimase punkti i-le: Toivo ja teiste küljendajate tööst sõltub, kas heast loost saab lehes Jaak Joala monument või Picasso teos. Pealtnäha paistab küljendaja töö lihtne: paned pildid külge ja lased teksti peale. «Nagu pannkoogitegu,» märgib Toivo. Aga kui mingil põhjusel tekst ületab mahu ja aega jääb napiks, siis hakkab tõeline trall pihta. «Üksikute ridade sissesurumine ei ole fun,» ütleb Toivo selle peale ja lisab, et eri komponentide vahel peab valitsema tasakaal. Kui too filosoofia veel jõuabki lugejateni, siis hammaste krigin jääb nendesse õhtutesse. Toivo võiduteos sündis talle üsna valutult. «Öösel, kella 3 paiku.» Filmikriitik Raul Sulbi, kelle lugu Toivo töö ilustab, ütleb, et on ise väga rahul kujundusega ja toob välja, et idee kasutada Sean Connery karjäärist rääkiva loo puhul James Bondi filmidest tuntud legendaarset palgamõrvari püssitoru rihveldatud sisemuse motiivi on korraga lihtne ja geniaalne.

​Georgi Beltadze