:format(webp)/nginx/o/2021/02/26/13652869t1h219b.jpg)
Kitarristi, helilooja ja produtsendi, kadestamisväärselt produktiivse Robert Jürjendali neljas sooloplaat «Vesi leiab tee» on emotsionaalselt siduv muusika. Ühest küljest sisekaemuslik ning detailidega eksperimenteeriv, teisalt sirgejooneline ja selge nagu allikas.
Meie loodusfilmide heliribade järgi on kujunenud arvamus, et aastaaegade vaheldumist ja elu ringkäiku sobivad kõige paremini iseloomustama pärimuspillide sugestiivsed helid, ja eks ta nii ole ka. Uduste sookaadrite peale tümiseval šamaanitrummil või kudevate konnade askeldusi saatval parmupillil on kohe selline mõnusalt sugestiivne ja teatav transsi esile kutsuv toime. Robert Jürjendali muusika on ühest küljest küll lahutamatult seotud moodsa industriaalmaailma leiutistega, nagu näiteks elekter ja mitmed elektroonilised vidinad, kuid samas on vaieldamatult tegemist väga loodus- ja loomislähedase muusikaga. Jürjendali meisterlik kitarrikäsitsus ja sümpaatne maailmavaade teevad tema loomingust looduse orgaanilise osa.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)