Juhtkiri ⟩ Julge poliitika aasta (5)

Eks paista kaalukad sõnumid välja ka riiklike teenetemärkide saajate nimekirjast, kus palju neid, kes on koroonaga võitluse eesliinil. Nagu ütles aastapäevakõnes katseväe juhata ja Martin Herem: «Kõige nähtavam lahing toimub tervishoius, ja selles ei ole Eesti Vabariik lüüa saanud, pigem vastupidi. Nagu 102 aastat tagasi oleme me praegu asunud kaitsest pealetungile.»

On ka loomulik, et vabariigi presidendi kõne esimene pool oli peaaegu täielikult pühendatud pärgviirusega toimetulekule, niihästi inimlikult ja perekondlikult, tähelepanuga eakatele, kui ka seejärel juba üksikasjalikult, puudutades tegelikke kitsaskohti niihästi meditsiinis kui ka haridussüsteemis.

Arvestades, et oleme nakatumisnäitajate poolest praegu tõusmas sünge rahvusvahelise edetabeli tippu, ei ole pärgviirus mitte üksnes möödunud aastat varjutanud kriis, vaid suure tõenäosusega seisavad meil ees veel võitluse kõige ohvriterohkemad kuud, enne kui suudame end sellest tõvest vabaks vaktsineerida.

Kuid koroona pole ainus aastapäevakõnede teema ja märkimisväärne joon, ka mitte teenetemärkide saajate puhul. On tähenduslik, et kaks kõige kõrgemat välja antud teenetemärki sel aastal saavad lahkujad. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel on olnud oma ametis kuusteist aastat ja praegune aasta on tal viimane. Ta on olnud Euroopa jaoks justkui vanaema, kelle lähedus on turvaline ja kindel ja kes iga vaidluse lõpuks perekonna siiski lepitab. Ja nagu ikka sellise lahkumise puhul, on kahju seda kindlustunnet kaotada.

Eestil on palju teha niihästi energeetikas, metsanduses, regionaalpoliitikas kui ka ühtse kooli rajamisel ja meditsiinis. Kuid on õhus tajuda tunnet, et see kõik on saavutatav.

Tähenduslik on ka Jüri Ratasele antud Riigivapi II klassi teenetemärk – justkui tunnustus selle eest, et ta lõpuks siiski tagasi astus ja koalitsioonivalitsuse EKRE ja Isamaaga lõpetas. Sellele eelnenud kaks aastat konarlikke suhteid valitsuse ja Kadrioru vahel ei oleks küll kuidagi võinud sellist tunnustusavaldust ennustada, arvestades ka seda, milline on praegu tema juhitud erakonna maine.

Hoolimata ärevatest aegadest ja poliitilistest erimeelsustest väärtuste tasandil, mida oli selgelt tajuda ka aastapäeva kõnedes, on ühes osas siiski aimata suurt ja põhimõttelist nihet: jää, mis on aastakümneid olnud eestlaste ja venelaste vahel, on lõpuks hakanud sulama.

Seda on näha niihästi sellest, kuidas vene valijad esimest korda 30 aasta jooksul on poliitiliselt hargnenud kõigi olulisemate Eesti erakondade toetajaskonda. Seda on näha kakskeelsest räppmuusikast ja sõpruskondadest, kus koos eri kodukeelega noored. Ja see jää sulamine peegeldus ka presidendi kõne soojalt pikas pöördumises teise keele- ja kultuuritaustaga kaasteeliste poole.

Eestil on palju teha niihästi energeetikas, metsanduses, regionaalpoliitikas, ühtse kooli rajamisel kui ka noorte järelkasvu tagamisel hariduses ja meditsiinis. Kuid keerulisest ajast hoolimata on õhus tajuda tunnet, et see kõik on saavutatav. Loodetavasti on tulemas julge poliitika aasta.