Alar Konist: elektri varustuskindlusest (11)

Hädaolukorra seaduses on esimese elutähtsa teenusena välja toodud elektriga varustamine. Elutähtsaks loetakse seejuures teenust, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ning mille katkemine ohustab inimeste elu või tervist ja teiste teenuste osutamist. Ja ega see pole sõnakõlks – elekter on tõepoolest lahutamatu osa meie igapäevaelust ning selleta ei saa.

Meie sõltuvust elektrienergiast ja varustuskindluse olulisust näitab hästi möödunud nädal, mil sündis viimase 15 aasta võimsusrekord. Nimelt oli 10. veebruari hommikupoolikul elektri tarbimisvõimsus 1447 MW. Nädal, mille sisse jäi tarbimise tipuga 10. veebruar, oli ka muus osas märgiline. Võrreldes 2020. aasta sama perioodiga, kasvas veebruari teise nädala elektri tarbimine ligi 21 protsenti, kusjuures koduklientide tarbimise kasv oli koguni 49 protsenti.

Tarbimise kasvu oli võimalik katta tänu põlevkivienergiaplokkidele, mis näiteks 11. veebruari hommikul töötasid kõik täisvõimsusega 1174 MW.

Nende andmete taustal on selge, et varustuskindluse tagamine peab olema hoolsalt läbi mõeldud. Seni oleme olnud talvisteks ilmadeks hästi valmistunud, kuivõrd tootmisvõimsusi on rohkem, kui tarbimisrekorditeks tarvis – umbes 1800 MW. Seega on tõsine mõttekoht, kas 2030. aastaks Eestisse järele jäävast 1000 MW reguleeritavast tootmisvõimsusest piisab siinse varustuskindluse tagamiseks või mitte, samas kui selleks ajaks prognoositav tiputarbimine on üle 1600 MW. On see ju senisest oluliselt erinev olukord, kus reguleeritavad võimsused ei kata tiputarbimist ja energia puudujäägi katmiseks tuleb otsida teisi lahendusi.