Reportaaž ⟩ Õpetaja: «Minu õpetus on teaduspõhine, kuidas ma siis ei vaktsineeri» (7)

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud... Samamoodi jään mina hommikul õpetajate vaktsineerimisele hiljaks. Torman läbi nõukogudeaegseid paneelmaju täis Mustamäe, et jõuda kella üheksaks Tallinna saksa gümnaasiumi.

Täpselt kell üheksa olengi koolimaja ees. Hingeldades vaatan uhiuut hoonet. Olen eeldanud, et see on tavaline rajooni ehitatud kool, kuid mu ees on modernne klaaskuppel. Heidan majale paar imestunud pilku ning jooksen sisse. Kell on tiksunud juba paar minutit üle üheksa.

«Kui te ootate lühikeses sabas, muutub see järsku pikaks» – seda mõtet korrutasin endale kooliajal, sest kui tundi hilined, toimub see alati just kõige kõrgemal korrusel ja koridori kõige kaugemas nurgas.

Kooli vaktsineerimisruum võtab hingetuks. Seal on nii valge, et ei pea isegi lampe kasutama. Lääne-Tallinna keskhaigla meedikud on tulnud õpetajaid vaktsineerima, kohal on neli meedikut, seljas valged rõivad.