AK ⟩ Võidab see, kes kirjutab kõige usutavama antiutoopia

Tuleb tõdeda, et liberaalne demokraatia, mis usuti veel väga hiljuti olevat inimkonna üheotsapilet maapealsesse paradiisi, ei ole vist siiski universaalne tee õigluse, vabaduse ja vendluse ning üldise õnne, rikkuse ja rahulduse juurde. Sest nagu kinnitab meile uuskonservatiivsuse tõus mitmel pool õhtumaades, ei sobi kriitiliselt suurele hulgale valimisõiguslikest inimestest mõte, et nemad ise – ja/või iseäranis teised inimesed nende ümber – on liiga vabad ja võrdsed.

Inimene on looduslik liik, kellele meeldib kas idealismist või sadismist või mõlemast (tegelikult suurt vahet pole, sest välja kukub sama) oma liigikaaslasi kottida, kirjutada neile võimaluse korral võimupositsioonilt ette, kuidas nad peaksid elama, mõtlema ja tundma; keda ja kuidas armastama, mil moel korraldama oma pereelu jne. Inimene armastab jutlustada traditsioonitruudust ja vooruslikkust ning stigmatiseerida ja represseerida võimalust mööda neid, kes selle vastu pealtnäha eksivad.

Päevauudised reedavad, et õhtumaades on tervemõistuslikkus hetkel defitsiidis, mõõdukus läheb järjest enam moest välja, rahvas radikaliseerub poliitilise välja mõlemal mõttelisel tiival. Liigume selle punkti poole, kust edasi on üksnes must ja valge, ilma vahepealsete pooltoonideta. Meie maailmapilt näib üha kiirenevas tempos re-mütologiseeruvat, ees paistab seisvat vältimatu viimsepäevalahing «Pimeduse» ja «Valguse» jõudude vahel, milles ei saa keegi jääda erapooletuks kõrvaltvaatajaks, igaüks peab valima poole. Sest need, kes pole meie poolt, on meie vastu! Loogiline? Sest kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga! Õigus?

Kuhu me oleme teel kultuuri(de), riikide ja ühiskondadena? Millised nende hulgast otsustavad pöörduda inimõiguste küsimuses tagasi keskaega; ja seda mitte näljahäda, naftadefitsiidi, pandeemia, maailmasõja, meteoriiditabamuse vms tõttu, vaid täiesti konstitutsioonilisel teel?

Kui habras on see vundament, millel püsib praegusaegse õhtumaa kultuuri ja ühiskonnakorralduse üheks peamiseks dogmaks olev inimõiguste baaspakett? Kas selle näol on tegu enesestmõistetava ja võõrandmatu personaalse privileegiga, nagu oleme harjunud ennatlikult arvama, või ajaloolise eksitusega, mis ootab kiiret korrigeerimist?

See osa ilukirjandusest, mis ei soovi ega proovi olla mingilgi moel ilus, püüab neid protsesse läbi fiktsiooni pakutud võimaluste jõudumööda peegeldada, viia eri stsenaariumid fantaasia kaasabil võimalikult düstoopiliste lõpptulemusteni, kuhu nad reaalsuses loodetavasti kunagi ei jõua. Mis tähendab, et kaunites kunstides on antiutoopia jälle teema. Sealhulgas just sedasorti tulevikuühiskondade kirjeldused, kus totalitarism avaldub mitte stiihilise sadismina, vaid kannab ratsionaalsuse, õigluse, traditsioonitruuduse ja taevaliku tahte maski.

USA kirjaniku Christina Dalcheri esikromaan «Vox» (2018) on tõupuhas antiutoopia, mida võib teemavaliku ja käsitlusviisi poolest võrrelda sama žanri klassikateostega, nagu Jevgeni Zamjatini «Meie», George Orwelli «1984» ning Margaret Atwoodi «Teenijanna lugu». See kirjeldab minavormis jutustusena lähituleviku – ilmselt käimasoleva kümnendi teise poole – USA ühiskonda, milles on teostunud praktilisel ning väga äärmuslikul moel see, mis kirjutatud pealtnäha süütu ja idealistliku ideena vist peaaegu igas praegusaja Euroopa riigis vähemalt ühe parlamendierakonna programmi.

Lugeja ees on Voorusliikumisest valitsetud ühiskond, mida juhivad radikaalsed teleevangelistid. Riigist, mis peaks olema oma kodanike kaitsja ning võrdõiguslikkuse garant, on saanud rõhuja, juriidilise vägivalla masin. See on «vana hea» patriarhaalne maailm, kus naine on hübriid kodumasinast, koduloomast, majapidajast, guvernandist ning konkubiinist.

Klassikalise jaotuse järgi on «Vox» stiilipuhas ulmekirjandus. Olgugi et see esitab ulmelistena mitte inimkonna tehnoloogilisi, bioloogilisi või tehnoloogilis-bioloogilisi, vaid poliitilisi arenguid. Tõelise düstoopikuna ei kohku Dalcher tagasi kirjanduslike liialduste ees (aga me teame, et neid ei keela kahjuks sageli endale ka reaalsus).

Peamine neist, mida võiks nimetada «Voxi» kõige isikupärasemaks ning samas kunstilises mõttes kõige vaieldavamaks lisanduseks žanri senisesse pärandisse, on naistele ühiskonnas universaalselt kehtestatud 100 sõna reegel. Täpselt niipalju sõnu võib naine päevas rääkida – arvet peab ning normist üleastumisi karistab randmele pandud elektrišoki anduriga sõnaloendur. Ühtlasi on naistel keelatud nii lugemine (peale piibli), kirjutamine kui ka viipekeel. LGBTQIA-seltskond, kui kedagi huvitab, on saadetud vanglarežiimiga töölaagritesse ümber kasvama.

On see hirmutav, sest usutav? Või ebamõjus, sest ebausutav? Eks otsapidi mõlemat. Ning sõltub, kelle jaoks, kunas ja kus. Ja eks ole see nii isegi reaalsuses teostunud ühiskonnakorralduste­ puhul. Nii näiteks on Soome­ naise elu Somaalia naisele utoopia ja Somaalia naise elu Soome naisele antiutoopia ning teatud vaatepunktist tunduvad ilmselt mõlemad täiesti ebausutavad.

Usutavusega on sedasorti asjade puhul üldse keerulised lood. Kui palju inimesi oleks uskunud, kui keegi oleks 1920. aastal öelnud, et pisut enam kui kümnendi pärast hakkab üks Euroopa pealtnäha kultuursemaid rahvaid ühe vähemusrahvuse liikmeid massiliselt hukkama? Tunnistan, et mul on nii seda kui ka näiteks inkvisitsiooni siiani väga keeruline uskuda. Mõistagi usaldan ajaloolasi, aga kujutlusvõime keeldub toimunu õudust reaalselt võimalikuks pidama.

Dalcher püüab sarnaselt teiste antiutoopiaid kirjutavate autoritega meid veenda, et ajalool on kalduvus ennast korrata ning inimõigusi ei tohi pidada enesestmõistetavaks ja universaalseks privileegiks. Vaid nende eest tuleb kogu aeg võidelda: anda valimistel oma hääl ning vajadusel «käia mõnel miitingul, jagada lendlehti, arutleda mõne inimesega oluliste küsimuste üle» (lk 208), «marssida ja plakateid teha ning kongressisaadikutele helistada» (lk 296). «Et kurjus saaks võidutseda, piisab heade inimeste tegevusetusest» (lk 412).

«Voxi» üks tugevusi seisneb asjaolus, et see näitab suhteliselt veenvalt neid demagoogilisi mehhanisme ja psühholoogilisi protsesse, mis teevad sedasorti antiutoopiate sünni tegelikkuses võimalikuks. Lugeja saab näha, kuidas tuttavatest loosungitest – nagu nt: «Pereväärtused on purunenud» (lk 61) ning «Anname Ameerikale kõlbluse tagasi!» (lk 187) – on võimalik neid kompromissitu fanatismiga viimaste konsekventsideni viies jõuda väga kiiresti täielikku düstoopiasse. Minategelane kirjutab: «Ma olen selle üle palju pead murdnud, kuidas saavad lastest koletised, kuidas nad õpivad, et tapmine on õige ja rõhumine õiglane, kuidas ühe põlvkonna jooksul võib maailm tundmatuseni muutuda» (lk 143).

«Voxi» tegevus toimub loetud päevade jooksul, autor ajab 400 lehekülge läbi tosinkonna tegelasega. Romaani keelekasutus on lugejasõbralikult lobe, žanriliselt segunevad siin feministlik hoiatusromaan, põnevuslugu ning melodraama. Minu probleemid, mida polnud õnneks palju, puudutasid lugedes peamiselt nende kolme omavahelisi proportsioone, autori kaldumist väljapeetud ohvripositsioonist stereotüüpselt pealiskaudsesse heroismi, mis mahendas finaalis liialt romaani peamist probleemipüstitust.

Tegu on korraliku ja ajastuväärilise teosega, mille sihtgrupina näen ise eelkõige gümnaasiumiealisi noori. Lõpetuseks sõbralik märkus kaunitele preilidele ja prouadele kirjastusest: ilukirjandusteoste puhul on viisakas kirjutada tõlkija nimi mitte üksnes tiitellehe pöördele muu tehnilise info vahele, vaid ka tiitellehele. Ja seda isegi siis, kui tegu on naisterahvaga!