Elutööpreemia laureaat Enn Säde: kas mu elutöö on siis nüüd tehtud!?

«Kas see peaks siis tähendama, et mu töö on nüüd tehtud?» küsis Säde, kui elutööpreemia saamisest teada sai. Aga ei sugugi. Praegu on ta käsil dokumentaalfilmi «Linnutee tuuled» (1977, režissöör Lennart Meri, operaator Rein Maran) materjalide koondamine raamatuks, mis koondab endas Marani tehtud fotosid ning filmigrupi liikmete päevikumaterjale. Teine põnev töö on oma venna, kunstnik Ants Säde fotoarhiivi korrastamine, kus on ülipõnevaid fotosid 1950-1960ndate aastate Eesti kunstielust ja kunstnikest.

Säde filmide hulka kuuluvad näiteks sellised Eesti filmiklassika näited nagu «Tuulte pesa», «Lindpriid», «Kihnu naine», «Jõulud Vigalas», «Naerata ometi», «Nõialoom» ja «Värvilised unenäod». Ta on olnud dokumentaalide puhul tihti ka monteerija ja kolleegide filmide toimetaja ning mõjutanud olulisel määral järgmiste põlvkondade filmihelimehi. 1993–2001 andis koos Ago Ruusi ja Rein Urmiga välja filmiinfolehte Pääsuke.

«Enn oli ka väga hea kirjutaja. Kerge sulega kirjutajana teadis ta tohutult faktilist materjali ja oli ka uurija-natuuriga. Mu meelest on tema Sirbis ilmunud mälestuslood tema enda fotodega alati nauditavad lugeda. Kui inimese hinge on pandud loovusesäde, siis ta ei jää surmani rahule. Tema kirjutisi kannab alati 19. sajandi valgustuslik maa-õpetaja vaim. Mu meelest esimese ärkamise ajal oleks Enn olnud Carl Robert Jakobsoni pundis. Ideega mees. Ja kui midagi hakkab tegema, siis pühendunud ja kirglik,» kirjutas režissöör Arvo Iho 2018. aastal Postimehes Sädega koos töötatud aegu meenutades.

Režissöör Peeter Simm ütlest tema koha nii: «Ennu kreedo oli «Puhas heli iga hinna eest!». Ehtsal, võtteplatsil pildiga koos üles võetud dialoogil on lisaks ratsionaalselt seletatavatele võludele ka mingi maagiline tõepära, mida isegi helisaalis hästi sisse räägitud tekst ei evi. [Säde] heliga tehtud episoodid tunnen tänase päevani teiste seast ära.»

«Meie oma filmiajaloo väärtustamine, selle kogumine ja korrastamine ning arhiivile üleandmine on olnud Ennu viimaste aastate põhitegevus,» ütles 2018. aastal operaator ja režissöör Ago Ruus. «Ennul oli kombeks kanda võtteplatsil alati kaasas fotoaparaati, et jäädvustada, nagu ta ise ikka armastas öelda – «ajalugu tulevastele põlvedele». Tulemuseks on, et ilma Enn Säde piltideta ei ilmu ükski Eesti filmiajalooraamat. Vajaduse väärtustada olevikku ja näha minevikus tulevikku, oskas Enn Säde igatahes minule suurepäraselt edasi anda ja olen selle eest temale ülimalt tänulik.»

1961. aastal lõpetas ta Leningradis Kinoinseneride Instituudi helitehnika eriala heliinsenerina. Samal aastal asus tööle Tallinnfilmis heliinseneri ja helioperaatori ja –režissöörina. 1978. aastast ka on ta olnud dokumentaalfilmide stsenarist ja režissöör. Paralleelselt töötas Säde Eesti Telefilmis ametis enamasti lepingulise helimehena. 1990. valiti Enn Säde NSV Liidu Kinoliidu auhinna Nika nominendiks, s.t ta oli üks kolmest parimast helimehest Nõukogude liidus.

Säde nimi seisab kas helioperaatori, -kujundaja, -režissööri, stsenaristi või operaatori ja režissöörina enam kui 200 Eesti dokumentaal- ja mängufilmi tiitrites. Neist esimene oli 1962. aastal valminud filmikroonika «V. I. Lenini nimelise Pioneeriorganisatsiooni 40. aastapäeva tähistamine». Ta on kirjutanud ka raamatud «Säde filmist: lood Eesti filmimetsadest» (2016) ja «Kadri-Katariina» (2018).