/nginx/o/2021/02/07/13618083t1h0f12.jpg)
Kui Joosep Matjus Mehis Heinsaarele helistas, oli kirjaniku telefon välja lülitatud. Ka meilile saabus vastus alles mitme nädala pärast. Lõpuks said mehed, üllatamapanevalt sarnased nii välimuselt kui hingelaadilt, Tartus Werneri kohvikus kokku. «Teeme filmi,» ütles Joosep. «Einoh, teeme muidugi,» arvas Mehis.
Äsja kultuurkapitalilt «Fred Jüssi. Olemise ilu» eest parima dokumentaalfilmi preemia (koos kaasautor Jaan Tootseniga) saanud Joosep Matjust mäletan juba filmikooli päevilt. Ajal, mil teised ponnistasid oma esimesi lühimängufilmi stsenaariume kirjutada ja teatreid läbi helistasid, et näitlejaid neisse tausta mängima moosida, suutis Joosep ikka kuidagi oma vaiksel moel niiviisi nihverdada, et sai kaameraga rabas passida ja oma asja ajada. Peaosas astusid enamasti üles põdrad.
/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)