/nginx/o/2021/02/05/13615660t1hee17.jpg)
Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Josep Borrelli visiiti Moskvasse ja ühist pressikonverentsi Vene välisministri Sergei Lavroviga ei saa nimetada muuks kui farsiks. Muidugi ei tea me, millest räägiti suletud uste taga, kuid väljapoole paistab asi hapu.
Nii näiteks väitis Borrell pressikonverentsi lõpus, et ükski ELi liikmesriik polevat nõudnud edasisi sanktsioone Venemaale seoses opositsiooniliider Aleksei Navalnõi vangistamisega. Ometi olid Baltimaade ja veel mõne riigi välisministrid sellekohase ettepaneku teinud. Liiatigi olid nad hoiatanud Borelli, et ta praegu Venemaale ei läheks.
Borell ise on toonitanud, et Venemaaga tuleb rääkida. See on õige, kuid diplomaatias ei saa rääkida mitte igasugustes oludes. Minna Venemaale hetkel, kus Kreml on vangistanud Navalnõi ja tuhandeid tema toetajaid, on diplomaatiline eksisamm. Mööngem, et Borell on üles kutsunud Navalnõi vabastamisele, kuid eilsel pressikonverentsil küll temalt jõulisi sõnumeid ei kuulnud.
Raha loeb. Selsamal pressikonverentsil saime kuulda, et EL on Venemaa suurim kaubanduspartner ja ka suurim otseinvesteerija. See asjaolu on ühtaegu ELi tugevus ja nõrkus – et Venemaa sõltub ELi majandusest, oleks Kreml majandussanktsioonidega mõjutatav. Teisalt aga tähendaksid majandussanktsioonid ka kadu Euroopa ettevõtjatele, kes niigi on koroona pärast kannatanud.
Minna Venemaale hetkel, kus Kreml on vangistanud Navalnõi ja tuhandeid tema toetajaid, on diplomaatiline eksisamm.
Borelli eilne esinemine Moskvas on karjuvas kontrastis USA presidendi Joe Bideni üleeilse välispoliitilise kõnega, milles USA vastne president edastas Moskvale jõulise sõnumi ja lisas, et asjad ei saa enam vanamoodi jätkuda. Pole kahtlust, et ELi nõrkus Venemaa suhtes paneb Ida-Euroopa taas rohkem USA poole vaatama. See aga pole hea Euroopa Liidule tervikuna.
USA võib olla ka geopoliitiliste mängude ajendiks ELi ja Venemaa vahel. Nii Borell kui ka Lavrov kõnelesid pressikonverentsil Lähis-Idast. Euroopa Liit loodab koos Venemaaga päästa Iraani tuumalepet, mis on tegelikult ELi ühtse välispoliitika viimaste aastate ainus saavutus. Venemaa toetus Iraani küsimuses oleks seega ELile oluline. Donald Trumpi administratsioonil õnnestus oma ametiaja lõpus just mitu läbimurret Lähis-Idas, kus mõni araabia riik normaliseeris Iraani-ohu kartuses suhted Iisraeliga. Võibolla tunnevad Euroopa Liit ja Venemaa end nüüd Lähis-Idas veidi hüljatuna.
Kuid ehk on Borelli Moskvasse sõidu taga ka ootus saada Venemaalt vaktsiini Sputnik. Või vähemalt šantažeerida sellega Euroopa ravimifirmasid, kellega Euroopa Komisjon vägikaigast veab. Kui on olemas Sputnik, äkki hakkavad siis Euroopa ravifirmad ka end kiiremini liigutama…
Lõpuks ei maksa süüdistada ainuisikuliselt Borelli. Tema tegutseb ikkagi etteantud mandaadi alusel, ja pole saladus, et mitmed Lääne-Euroopa riigid soovivad paremaid suhteid Venemaaga.
Kogu Borelli Moskva visiidi valguses ei saa jätta esitamata küsimust väärtustest. Euroopa Komisjon on teinud ettekirjutusi Poolale ja Ungarile, meenutanud hiljuti ka inimõiguste rikkumist riigipöördejärgses Birmas, aga Venemaaga on dialoog. Kas te kujutaksite ette, et Borell sõidaks praegu Birmasse ja räägiks vajadusest Birmaga dialoogi pidada?
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)