Juhtkiri ⟩ Teadlasi tuleb kaitsta (9)

Kolmapäeva õhtul langes kallaletungi ohvriks Põhja-Eesti regionaalhaigla ülemarst Peep Talving. Me ei tea kallaletungi motiive, kuid kuna tegemist oli ettekavatsetud ründega, siis ei saa välistada seost Talvingu ametialase ja ühiskondliku tegevusega.

Professor Talving on üks viiest teadusnõukoja liikmest. Teadusnõukoda moodustati eelmisel kevadel selleks, et anda valitsusele nõu Covid-19 kriisi lahendamisel. Teadlastelt nõu küsimine on õige, kuid seda ainult juhul, kui otsustavad ja otsuste eest vastutavad ikkagi need, keda on selleks valitud.

Churchilli elutarkust ei ole veel keegi suutnud ümber lükata. Demokraatia on siiani parim valitsusvorm, mida on kunagi proovitud. Platon võis ju mõlgutada mõtteid tarkade valitsusest, kuid seda pole sel kujul kunagi proovitud – vähemalt mitte edukalt. Ka Eestis on endiselt võimul need, keda rahvas on valinud, mitte need, kes on kõige targemad, ehkki nõu tasub neilt küsida. Samas poleks hea, kui poliitikud hakkavad liigselt teadlaste selja taha pugema.

Õigus oma arvamusele on vabadus, mida tuleb ühiselt kaitsta. Eriti tuleb kaitsta teadlasi, sest nende õigusest oma arvamusele võib sõltuda meie kõigi saatus.

Muidugi on siin keeruline piiri tõmmata. Mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides on koos Covid-19 kriisiga tõmmatud tähelepanu keskpunkti varem suhteliselt tundmatud teadlased. Me ei tea, kes on Ameerika Ühendriikide või Rootsi tervishoiu eest vastutav minister, kuid me teame, kes on Anthony Fauci ja kes on Anders Tegnell. Ka meie oma Irja Lutsar on tuntum kui nii mõnigi minister.

Kuid avalikkuse tähelepanuga kaasnevad mitmed ohud. Kas teenitult või teenimatult sai Rootsi läbikukkunud karjaimmuunsuspoliitika patuoinaks Tegnell. Doktor Fauci pidi üle elama kirjaga saadetud valge pulbri rünnaku ja ka Irja Lutsarit on ähvardatud.

Poliitikute kohta öeldakse põhjusega, et sõimata saamine käib ametiga kaasas. Kuid kui peame hakkama sedasama ütlema teadlaste kohta, siis on meil asjad halvasti. Teadlase palga sees ei ole pidevate rünnakute all olemine.

Et saada teadlastelt head ja sõltumatut nõu, tuleb neid sõimu eest hoida. Vastasel korral riskime sellega, et teadlased ei soovi enam nõu anda. Teadlased võivad hakata mõtlema samamoodi nagu nii mõnedki ministrikandidaadid: milleks mulle seda jama vaja on? Kui nii peaks minema, siis on meil probleem, sest kedagi ei saa sundida nõu andma.

Poliitikud peaksid püüdma teadlasi säästa ja neid vähem ette lükkama. Kui Jüri Ratas ja Kaja Kallas ütlevad, et nad kuulavad teadusnõukoda, siis on see tekitanud inimestes väärarusaama, et teadusnõukoja liikmed ongi need, kes otsuseid teevad. Seda väärarusaama tuleb muuta. Sellega vähendame survet teadlastele ja kindlustame nende nõu ka tulevikus.

Kõik see ei tähenda muidugi, nagu oleksid Jüri Ratas ja Kaja Kallas süüdi selles, et teadusnõukoja liikmed on sattunud surve alla. Ükskõik kelle ähvardamisel ja ründamisel ei saa olla vabas ühiskonnas õigustust.

Teadusnõukoja liikmete vastu suunatud rünnakud peavad lõppema. Politsei peab välja selgitama Peep Talvingu ründamise asjaolud ja süüdlased peavad saama karistatud.

Õigus oma arvamusele on vabadus, mida tuleb ühiselt kaitsta. Eriti tuleb kaitsta teadlasi, sest nende õigusest oma arvamusele võib sõltuda meie kõigi saatus. Kaitstes teadlasi, kaitseme ka iseennast.