Ausammas – riivatud au ning risuks olev sammas? (9)

Mina, üks neist isehakanud ausambaekspertidest, leian, et see on pigem hea. Sest näitab, et inimesed hoolivad linnaruumist, käivad tänavatel ringi lahtiste silmadega ning suhestuvad tundlikul ja tähelepanelikul moel nii monumentaalkunsti kui ka meie riigi, rahva ja kultuuri minevikupärandiga. Avalikku ruumi püstitavate monumentide puhul on konflikt neisse algusest peale paratamatult sisse kirjutatud, kuna ausambas põrkuvad peaaegu alati eri osapoolte esteetilised, ideoloogilised, sentimentaalsed, eetilised, ajalooalased jm arusaamad ning tõekspidamised sellest, kes või mis seda üldse väärib; milline asukoht, mõõtkava ja kunstiline vorm on mälestuse jäädvustamiseks piisavalt lugupidavad; ning kes, kuidas, kelle otsusel ja kelle raha eest peaks selle teostama.

Oleme ilmselt kõik kogenud, et kohati läheb kisa väga suureks, ning kaugel ei pruugi olla see õhtu, mil kellegi pisaramärg ja vihast värisev käsi haarab kodanikutundest ja esteetilisest nördimusest kannustatuna dünamiidi järele, et viia ööpimeduse varjus läbi üks avaliku ruumi hügieeniprotseduur. Päris ime, et midagi sellist pole siiani juhtunud. Aga eks dünamiit maksab ka ja on otsapidi vist koguni ebaseaduslik ning selle ohutu ja efektiivne käsitsemine eeldab eksperditeadmisi ja paugutaluvust, mida meil, rahuaja lastel, siidinäppudest lumehelbekestel, paraku napib...

Iga spordisõber teab, et kõige raskem aeg aastas on see, kui sinu armastatud spordialal on parasjagu kahe hooaja vaheline paus. Kirg ei leia siis rakendust, mõtted ja tunded sõuavad justkui tühikäigul, elust puudub intriig. Neil, keda huvitab kaasaelamine äsjaavatud, peagi avatavatele, mahavõetud või mahavõtmist ootavate monumentidele, on selles mõttes hästi läinud, sest siin pole mingeid hooaegu ega sunnitud pause nende vahel.

Selliseid mälestussambaid, millega kohanemiseks on kriitiliselt suure hulga kodanike esteetiline, emotsionaalne, moraalne ja/või ideoloogiline valulävi liiga madal, püstitatakse – või soovitakse püstitada – meie avalikku linnaruumi pidevalt. Ja püstitamise aktis pole kas õnneks või kahjuks, – aga ütleksin, et pigem õnneks – midagi lõplikku, sest monumendi mahavõtmine nõuab selle ülespanemisega võrreldes sootuks vähem raha, energiat ning bürokraatiat. See kõlab kalambuurina, aga on tõde, et monumendid, mis rajatud reeglina kellegi või millegi igaveseks auks, on tegelikult väga ajutised nähtused. Nende keskmine eluiga jääb ilmselt alla pargipinkide omale.

Praegu elame päevil, mil kogu Eesti avalikkus ootab suure huviga uusi arenguid eelmise aasta viimasel päeval Viljandisse püstitatud Jaak Joala kuju eepilises saagas. Sel teemal tuleb Viljandist rahutuid teateid peaaegu iga päev. Värskendasin ka nende ridade kirjutamise ajal – esmaspäeval, 1. veebruari pärastlõunal – oma arvuti uudistebrauserit ning avastasin, et Viljandi linnavalitsuse seni viimase otsuse kohaselt kuju veel ei teisaldada, küll aga kaetakse kinni juba teisipäeva varahommikul. Seega kuulub see käsk täitmisele päevapealt justkui mõnes sõjatribunalis.

Saab näha, milliseid uusi arenguid on see lugu pakkunud neljapäeva hommikuks, kui käesolev lugu lehes ilmub. Kas inimeste massiline palveränd, mis kergitas eelmistel nädalatel väidetavalt kohalike toitlustusasutuste ja hotellide käivet ning tegi kuju lähiümbruse tänavatel parkimiskoha leidmise keeruliseks, jätkub ka kinnikaetud ausamba juurde? Kas keegi teeb või on juba teinud kodanikualgatuse korras katset katet kas eemaldada või kuidagi kunstiliselt kaunistada? Või käiakse välja idee jätkata kuju eksponeerimist kinnikaetud kujul (et nii ongi avangardsem, kontseptuaalsem ja salapärasem ega riiva kellegi tundeid ning ilumeelt)?