Juhtkiri ⟩ Töökeskkond loeb (1)

Tänases Postimehes on lugu, mis puudutab ühel või teisel viisil ­kõiki tööealisi inimesi. HeBA kliinik on avaldanud 2020. aastal ettevõtetes tehtud tervisemonitooringu andmete põhjal raporti, milles jõutakse järeldusele, et koroonakriis on mõjutanud inimeste vaimset tervist halvemuse poole.

Iseenesest ei ole tööstress ­midagi uut, millest varem ei oleks teatud või millega poleks osatud tegeleda. Töö muutub individuaalsemaks, intensiivsemaks ja seguneb järjest rohkem vaba ajaga. Koroonaajaga kaasnev laus­isolatsioon ja töö kodukontoris on võimendanud töökeskkonnaga seotud vaimse tervise riske.

Stress on iseenesest ­loomupärane osa elust, et inimene sunniks ennast pingutama ja kohanema ümbritseva olukorraga. Kuid tööga kaasnev ülemäärane ja pidev stress, järjepidev muretsemine või negatiivse läbielamine võib kujuneda tõsiseks terviseriskiks. Kui mingi piirini püsib stressitase normaalsel tasemel, siis enamik meist ei panegi seda tähele, kuniks ei toimu suuremat raputust eluviisis. Koroonaaeg tõi välja selle, mis oli varjatud kujul juba pikalt vindunud.

Mõistagi ei saa kõiki vaimse tervise hädasid koroonaviiruse leviku süüks lükata. Kriisid tulevad ja lähevad. Äkiliste muutustega harjumuspärases peab ka tulevikus ­kohanema. Ebameeldivustega toimetulemine on üks inimese elu paratamatusi ja lõpuks vajame kõik ka eduelamust, et saame keeruliste olukordadega hakkama. Ettevõtted ja inimesed konkureerivad üksteisega ning see võistlus ei ole otsast otsani lillepidu.

Ettevõtetes, kus väärtustatakse oma töötajat, õnnestub suure tõenäosusega hoida töötajate rahulolu ja motivatsiooni oma töö suhtes kõrgel ükskõik millise kriisi ajal.

Sellepärast on siin väga suur roll tööandja ja töötaja omavahelises suhtluses. Tööandjad saavad siiski palju teha, et oma töötajate vaimne tervis säiliks. Ainuüksi ­juhtimise parandamine ja töökiusu ­välistamine annavad ettevõttele tulemuslikkust juurde.

Tulude vähenemisega seotut on justkui lihtne märgata ja mõista. Tasuks aga mõelda, millised stressitegurid veel lisandunud on. Näiteks ei anna veebisuhtlus meile siiski ­päris sellist infovälja nagu ­normaaloludes kontoris ja kohvinurgas. Lisaks ei mõju uus olukord kõigile sugugi ühtviisi. On terve hulk soovitusi, kuidas ka veebisuhtlust tavalise näost ­näkku suhtlemisega sarnasemaks muuta. Teame ju sedagi, et osalise või täieliku e-õppe ajal lisandub koormust ka lapsevanematele. Ilmselt on paljugi sellist, mida ettenägelikud tööandjad saaksid töötingimustes paremaks teha, pidades seejuures loomulikult silmas ka oma kasu.

Ettevõtetes, kus ­väärtustatakse oma töötajat, õnnestub suure tõenäosusega hoida töötajate rahulolu ja motivatsiooni oma töö suhtes ­kõrgel ükskõik millise kriisi ajal. Igaüks saab midagi ära teha, sest lahke ja toetav sõna või žest ei võta kellelgi tükki küljest, kuid aitab hoida meid tervena.