:format(webp)/nginx/o/2020/01/21/12885574t1h7368.jpg)
«Mis oli Betti Alveri luulekogu «Eluhelbed» tsükli «Väike perekonnalugu» viimane luuletus, tsiteerige peast!» nõudis minult Tartu Ülikooli suulisel eksamil rangelt pastakaga lauale koputades professor Karl Muru. Ma ei teadnud. Piinlik oli ja vist sain suurest õppimisest hoolimata kolme. Tõtt-öelda ei mõistnud ma tookord, miks on vaja Alveri loomingut nii täpselt teada, miks oli õppejõud nii nõudlik.
Palju aastaid hiljem valmistasin ette kõnet Emajõe keti jaoks, kus avaldati meelt ärimeeste plaani vastu rajada Tartu lähedale hiiglaslik tselluloositehas. Mulle meenus Alveri legendaarne luuletus «Korallid Emajões». Mida Alver tahaks praegu meeleavaldajatele öelda, vaagisin mõttes. Päev hiljem viskasin kõnet pidades 5000 inimese ees oma kaelast jõkke hõbeketi turmaliinist kiviga, tsiteerides seejuures luuletust «Korallid Emajões». «Hea aeg vajab ohvriandi, et tulevik poleks tume,» mõtlesin ja tundsin koos Alveriga. Sõjaeelsel ajal oli Betti Alver Jänese raudteesillal heitnud Emajõkke oma korallkee… iga eestlane ju teab seda. Või enam ei tea?
Mispärast on Tartu Unesco kirjanduslinn? Millised suurkujud on need teed sisse tallanud, mida mööda praegu ulja iseenesestmõistetavusega astume? Üks neist oli legendaarne luuletajanna, arbujate kirjandusrühmitusest tuntuim Betti Alver, kellest nüüd üle 30 aasta on tänu Jaan Kolbergi heale eestvõtmisele ja Enn Lillemetsa suurepärasele teematundmisele tehtud uus ja siiani kõige mahukam film. ««Ilmauks on irvakil»… küll on põnev pealkiri», mõtlen kinosaalis. Kas see on üks neid kujundeid, mida luuletaja Tähtvere korteris elades lambivarjule kleebitud sõnadest kokku pani?
/nginx/o/2020/03/20/13019128t1hac87.jpg)