Kui inimene paljut ei mäleta, siis seda mäletab ta ehk ikka: Larry King istub, suured prillid ees ja riietust domineerimas traksid, natuke laua kohale nõjatudes, hoiab vestluskaaslasele üsna lähedale ja küsib küsimusi. Küsib sõbralikke küsimusi, millele intervjueerijatele üldiselt meeldib vastata, ja küsib neid sügavalt sümpaatsel, natuke ragiseval ja väga raadiokõlalisel häälel.
Kui legendaarselt ajakirjanike ja avalikkuse eest varju hoidval Marlon Brandol ilmus 1994. autobiograafia, andis ta ainsa intervjuu just Larry Kingile. Intervjuu alguses hakkas ta hoopis Kingi kiitma, et kui hea ja otsekohene ta ikka on. Larry King näis seepeale ebamugavust tundvat ja proovis teemat ikka Brandole viia. «Tahaks ikka teist rääkida, mitte minust,» ütles King. «Ei, ei, ikka teist tuleb rääkida,» jätkas Brando, «te lihtsalt olete nii hea.» Neid, kes oma ainsa intervjuu just Kingile andsid, oli muidugi veel.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/01/29/13602266t1h1069.jpg)